Laupäev, detsember 31, 2011

Põdravasika süda Põltsamaa Tõmmu kastmes, ahjus röstitud peetidega

Minu möödava aasta parim toiduõnnestumine.Esimene katsetus sündis täiesti juhuslikult - kõik toorained olid olemas ning pannile rändasid. Kuna T. on jätkuvalt südamevaimustuses ja igal võimalusel jahilt südamega naaseb, olen meie jaoks suutnud retsepti (no ütleme peaaegu) täiuslikuks lihvida.Ahjus röstitud peedid on meie kauaaegne lemmik ning südamele hea kaaslane.



500g südant
soola, pipart
kartulitärklist
150ml Põltsamaa Tõmmut

Pese süda hoolikalt, nõruta ja patsuta kuivaks. Lõika südamest õhukesed viilud, võid paksemaid lõike ka pisut vasardada. Hoia südant vähemalt tund toatemperatuuril. Maitsesta viilud soola ja pipraga, paneeri kergelt kartulitärklises (tagab roa mahlasuse) ning prae kuumal pannil või-õlisegus pruuniks.Kalla pannile Põltsamaa Tõmmu, keera kuumus madalamaks ning hauta umbes 5 minutit.

Röstitud peet võiks juba ootel olla.

8-10 väiksemat peeti
2 suurt sibulat
6 küüslaugu küünt
ürte (tavaliselt kasutan 2 erinevat nt. piparrohi.tüümian
meresoola
õli
palsamico äädika kreemi

Koori peedid,pese sibulad ja küüslaugu küüned (koorida pole vaja). Lõika peedid ja sibulad sektoriteks ja pane kaussi, lisa küüslaugu küüned, sool, ürdid ja õli. Sega kõik korralikult läbi ja vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Rösti peete 200 juures 40 minutit, vahepeal võib neid ka keerata. Kalluta küpsed köögiviljad kaussi, vala peale paar supilusikat balsamico kreemi, sega ning lase roal paarkümmend minutit tõmmata.



Aseta südamehautis taldrikule, lisa köögiviljad ning naudi neid klaasikese mõnusa punase veiniga.

Head uut aastat!

Teisipäev, detsember 27, 2011

Jõulumenüü 2011

Üks aasta on jällegi lõpukorral, jõulutoidud söödud ning mina kriban vaikselt oma blogikest. Tegelikult oli täitsa tore , et eelmise aasta menüü kirja sai pandud. Juba hakkab mingi ajaline võrdlusmoment tekkima. Sellel aastal oli laual vanu lemmikuid ning ka mõned esmakordsed katsetused. Oli nii õnnestumisi kui ka altminekuid-isegi jõlulauda saab elu enesega võrrelda.


krevetid värske salatiga (eelmise aasta kordus, päkapikud tõid jälle imelisi hiidkrevette ning oleks olnud patt neid mitte lauale panna)
täidetud vutimunad forellimarjaga
puravikud veinimarinaadis
marineeritid kurgid
rohkelt forellimarja

pardikoiva confit
metseapõrsa kints
verivorstid
ürtidega ahjakartulid
ahjukõrvits
roosad hapukapsad

kihiline piparkoogimaius

Neljapäev, detsember 15, 2011

Brioche, minu uus lemmik



Kallid teised küpsetised, palun teil mitte solvuda. Brioce on lihtsalt minu uus "beebi" ja uustulnukad vajavad rohkem hoolt ning tähelepanu.
Kodustasin ta prantsuse köögist, kus see saialine kuulub iga endast lugupidava restorani leivavalikusse.Juhtusin pärast esimest briochitegu nägema üht prantsuse filmi , kus soliidne keskealine kelner hommikusöögi lauas elegantselt saialt koorikut lõikas. Äradundmisrõõm oli nii magus.

Klassikalises prantsuse variandis peaks briochitainas pärast esimest kerkimist seisma öö läbi jahedas. See meetod on mul veel proovimata, kuid kui tahta saiakesi natuke kuntstilisemaks vormida, siis tundub see täiesti hea mõte, sest siis on taigen hästi käsitletav, kuna tahkunud või teeb taina hästi vormitavaks.


Minule jäi oma lihtsuse poolest Silja variant. Vähem rasva ja mune ning ajaliselt kiirem.
Veel oleks vajalik ka elektrilise tainasegaja olemasolu.


Mõningate katsetuste põhjal on minu praegune tainavariant selline:
(kogusest saab 1 26-cm vormisaia või 8 väiksemat)

300g jahu
80g toasooja võid
2 toasooja muna
1 pakk kuivpärmi
1spl suhkrut
1tl soola (triiki)
80ml sooja piima

Sega kausis jahu ja pärm. Lülita tainasegaja tööle ning vala peene nirena juurde piim. Lisa suhkur ja sool ning tükkhaaval pehme või. Seejärel ükshaaval munad. Sega tainast niikaua kuni see lööb kausi küljest lahti ning on mõnusalt siidine. Kata tainas rätikuga ja jäta tunniks kerkima. Lülita segaja uuesti käima ning töötle tainast veel mõni aeg.
Kui soovid küpsetada suurt saia jaga tainas 4 tükiks. Väiksemate saiade puhul 8-ks. Pisut tainast jäta ka nuppude jaoks.
Vormi tainast pallid ja pane need võitatud vormi. Väiksematele aseta peale ka tainast nupud. Lase saiadel veel tunnike kerkida.
Lülita ahi 200 kraadile. Pintselda saiad pisukese veega segatud munakollasega. Tee kääridega iga palli tippu väike sisselõige.
Küpseta saiu 10 minutit. Alanda kuumust 180 kraadini ja küpseta veel. Minul kulus suure saia küpsetamiseks 10 ja väikeste saiade jaoks 3 minutit.
Võta saiad ahjust ja jäta restile rätiku alla jahtuma.
Paku näiteks juustu või pasteedi juurde.





Lõpetuseks veel, et kuigi brioche oli minu jaoks uus kulinaarne kogemus võib selle retsepti leida näiteks Linda Petti 1987. aastal ilmunud raamatust "Munatoite".

Kolmapäev, detsember 07, 2011

PÖFF-i kohvik

Mõned toredad asjad tulevad sinu juurde üsna juhuslikult. Üleeelmisel suvel, kui Tahkuna tuletorni jalamil algasid Theatrumi "Tuulesaarte" etenduse proovid, otsis Ere etenduse kohviku jaoks kohvikupidajaid. Sõbranna Kaia osutas mulle ning sõnas, et näe siin on üks toiduhuviline,tema teeb su kohviku ära. Mina oskasin vaid õlgu kehitada ja pobiseda,et mis nüüd mina...Sinnapaika see jutt jäigi.

Kui Ere nädal enne proovietendust helistas ning ma aru sain,et asjaga on tõsi taga,läks järsku kiireks. Õnneks oli ta sama ettepaneku ka Kajale teinud ning nii meie koostöö algas.

Etenduse tegevus toimub Marseille-s. Prantsusepärane menüü tundus igati asjakohane. Nii kuulusid meie valikusse tapenade, crossiant, prantsuse õunakook, besee ning prantsuse vein.

Kohvikupidamise ristsed saime täiega kätte. Igal õhtul erinev publik, erinevad soovid,erinev ilm. Ühel õhtul lõppes otsa valge vein ja vesi, sest ilm oli tohutult palav. Järgmisel, tuulisel ja kõhedavõitu õhtul, olime sunnitud Kärdlast calvadosi juurde tooma. Kolmandal olid juba enne etendust crossiandid otsas.Vee vedasime kanistritega kaasa ning kohvi ja teed sai keeta vaid vaheajal, sest vooltugevus oli väga nõrk.

Etendused olid aga tohutult populaarsed, publikut palju ning tagasiside meie kohvikule positiivne.

Hea sünnitab head. Talvel tegi Ere meile ettepaneku PÖFF-i kohvikut pidada.
Tegelikult on see nii tore,et väikeses kohas leidub ettevõtlikke inimesi,kes meie kultuurielu edendavad. Samas on vahva ka see, et on ka kaasatulejaid.

Väikelinnas ainult filminäitamisega publikut kokku ei too. Nii on igal aastal ka avatud Kärdla kultuurimaja sammassaalis kohvik ning õhtuti väike kultuuriprogramm. Olgu selleks siis trummietendus, keegi armas esineja kitarri saatel või näiteks vestlusõhtu Peeter Simmiga.

Selle aasta kohviku menüü turgatas mulle pähe ka juhuslikult. Külastasime koos sõbrannadega kohvikut Mozza ning tekkis idee,et tapase stiilis me oma kohviku teemegi. Kaja oli mõttega nõus ja selline meie selleaastane kohvik siis sai.


Paprikadipp, kanamaksapasteet, hirvevorst, hummus, röstitud paprikad, tuunitud oliivid, röstitud peedid.
Kohvikukülastaja sai valida suupisteid hinnaga 50 senti ning leiba (pähklileib. brioche, sepik) sinna juurde nii palju kui soovi oli.


Vaade kohvikule. Mari Kalkuni kontrabassi mängija (nii kahju ,et nime ei mäleta) heliproovi tegemas. Kontsert oli väga südamlik ning tundus,et kuulajatele meeldis väga.
Kohvikute kujunduse on mitu aastat teinud Mae Kivilo.


Ere meie "toodangut" maitsmas.