Laupäev, detsember 31, 2011

Põdravasika süda Põltsamaa Tõmmu kastmes, ahjus röstitud peetidega

Minu möödava aasta parim toiduõnnestumine.Esimene katsetus sündis täiesti juhuslikult - kõik toorained olid olemas ning pannile rändasid. Kuna T. on jätkuvalt südamevaimustuses ja igal võimalusel jahilt südamega naaseb, olen meie jaoks suutnud retsepti (no ütleme peaaegu) täiuslikuks lihvida.Ahjus röstitud peedid on meie kauaaegne lemmik ning südamele hea kaaslane.



500g südant
soola, pipart
kartulitärklist
150ml Põltsamaa Tõmmut

Pese süda hoolikalt, nõruta ja patsuta kuivaks. Lõika südamest õhukesed viilud, võid paksemaid lõike ka pisut vasardada. Hoia südant vähemalt tund toatemperatuuril. Maitsesta viilud soola ja pipraga, paneeri kergelt kartulitärklises (tagab roa mahlasuse) ning prae kuumal pannil või-õlisegus pruuniks.Kalla pannile Põltsamaa Tõmmu, keera kuumus madalamaks ning hauta umbes 5 minutit.

Röstitud peet võiks juba ootel olla.

8-10 väiksemat peeti
2 suurt sibulat
6 küüslaugu küünt
ürte (tavaliselt kasutan 2 erinevat nt. piparrohi.tüümian
meresoola
õli
palsamico äädika kreemi

Koori peedid,pese sibulad ja küüslaugu küüned (koorida pole vaja). Lõika peedid ja sibulad sektoriteks ja pane kaussi, lisa küüslaugu küüned, sool, ürdid ja õli. Sega kõik korralikult läbi ja vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Rösti peete 200 juures 40 minutit, vahepeal võib neid ka keerata. Kalluta küpsed köögiviljad kaussi, vala peale paar supilusikat balsamico kreemi, sega ning lase roal paarkümmend minutit tõmmata.



Aseta südamehautis taldrikule, lisa köögiviljad ning naudi neid klaasikese mõnusa punase veiniga.

Head uut aastat!

Teisipäev, detsember 27, 2011

Jõulumenüü 2011

Üks aasta on jällegi lõpukorral, jõulutoidud söödud ning mina kriban vaikselt oma blogikest. Tegelikult oli täitsa tore , et eelmise aasta menüü kirja sai pandud. Juba hakkab mingi ajaline võrdlusmoment tekkima. Sellel aastal oli laual vanu lemmikuid ning ka mõned esmakordsed katsetused. Oli nii õnnestumisi kui ka altminekuid-isegi jõlulauda saab elu enesega võrrelda.


krevetid värske salatiga (eelmise aasta kordus, päkapikud tõid jälle imelisi hiidkrevette ning oleks olnud patt neid mitte lauale panna)
täidetud vutimunad forellimarjaga
puravikud veinimarinaadis
marineeritid kurgid
rohkelt forellimarja

pardikoiva confit
metseapõrsa kints
verivorstid
ürtidega ahjakartulid
ahjukõrvits
roosad hapukapsad

kihiline piparkoogimaius

Neljapäev, detsember 15, 2011

Brioche, minu uus lemmik



Kallid teised küpsetised, palun teil mitte solvuda. Brioce on lihtsalt minu uus "beebi" ja uustulnukad vajavad rohkem hoolt ning tähelepanu.
Kodustasin ta prantsuse köögist, kus see saialine kuulub iga endast lugupidava restorani leivavalikusse.Juhtusin pärast esimest briochitegu nägema üht prantsuse filmi , kus soliidne keskealine kelner hommikusöögi lauas elegantselt saialt koorikut lõikas. Äradundmisrõõm oli nii magus.

Klassikalises prantsuse variandis peaks briochitainas pärast esimest kerkimist seisma öö läbi jahedas. See meetod on mul veel proovimata, kuid kui tahta saiakesi natuke kuntstilisemaks vormida, siis tundub see täiesti hea mõte, sest siis on taigen hästi käsitletav, kuna tahkunud või teeb taina hästi vormitavaks.


Minule jäi oma lihtsuse poolest Silja variant. Vähem rasva ja mune ning ajaliselt kiirem.
Veel oleks vajalik ka elektrilise tainasegaja olemasolu.


Mõningate katsetuste põhjal on minu praegune tainavariant selline:
(kogusest saab 1 26-cm vormisaia või 8 väiksemat)

300g jahu
80g toasooja võid
2 toasooja muna
1 pakk kuivpärmi
1spl suhkrut
1tl soola (triiki)
80ml sooja piima

Sega kausis jahu ja pärm. Lülita tainasegaja tööle ning vala peene nirena juurde piim. Lisa suhkur ja sool ning tükkhaaval pehme või. Seejärel ükshaaval munad. Sega tainast niikaua kuni see lööb kausi küljest lahti ning on mõnusalt siidine. Kata tainas rätikuga ja jäta tunniks kerkima. Lülita segaja uuesti käima ning töötle tainast veel mõni aeg.
Kui soovid küpsetada suurt saia jaga tainas 4 tükiks. Väiksemate saiade puhul 8-ks. Pisut tainast jäta ka nuppude jaoks.
Vormi tainast pallid ja pane need võitatud vormi. Väiksematele aseta peale ka tainast nupud. Lase saiadel veel tunnike kerkida.
Lülita ahi 200 kraadile. Pintselda saiad pisukese veega segatud munakollasega. Tee kääridega iga palli tippu väike sisselõige.
Küpseta saiu 10 minutit. Alanda kuumust 180 kraadini ja küpseta veel. Minul kulus suure saia küpsetamiseks 10 ja väikeste saiade jaoks 3 minutit.
Võta saiad ahjust ja jäta restile rätiku alla jahtuma.
Paku näiteks juustu või pasteedi juurde.





Lõpetuseks veel, et kuigi brioche oli minu jaoks uus kulinaarne kogemus võib selle retsepti leida näiteks Linda Petti 1987. aastal ilmunud raamatust "Munatoite".

Kolmapäev, detsember 07, 2011

PÖFF-i kohvik

Mõned toredad asjad tulevad sinu juurde üsna juhuslikult. Üleeelmisel suvel, kui Tahkuna tuletorni jalamil algasid Theatrumi "Tuulesaarte" etenduse proovid, otsis Ere etenduse kohviku jaoks kohvikupidajaid. Sõbranna Kaia osutas mulle ning sõnas, et näe siin on üks toiduhuviline,tema teeb su kohviku ära. Mina oskasin vaid õlgu kehitada ja pobiseda,et mis nüüd mina...Sinnapaika see jutt jäigi.

Kui Ere nädal enne proovietendust helistas ning ma aru sain,et asjaga on tõsi taga,läks järsku kiireks. Õnneks oli ta sama ettepaneku ka Kajale teinud ning nii meie koostöö algas.

Etenduse tegevus toimub Marseille-s. Prantsusepärane menüü tundus igati asjakohane. Nii kuulusid meie valikusse tapenade, crossiant, prantsuse õunakook, besee ning prantsuse vein.

Kohvikupidamise ristsed saime täiega kätte. Igal õhtul erinev publik, erinevad soovid,erinev ilm. Ühel õhtul lõppes otsa valge vein ja vesi, sest ilm oli tohutult palav. Järgmisel, tuulisel ja kõhedavõitu õhtul, olime sunnitud Kärdlast calvadosi juurde tooma. Kolmandal olid juba enne etendust crossiandid otsas.Vee vedasime kanistritega kaasa ning kohvi ja teed sai keeta vaid vaheajal, sest vooltugevus oli väga nõrk.

Etendused olid aga tohutult populaarsed, publikut palju ning tagasiside meie kohvikule positiivne.

Hea sünnitab head. Talvel tegi Ere meile ettepaneku PÖFF-i kohvikut pidada.
Tegelikult on see nii tore,et väikeses kohas leidub ettevõtlikke inimesi,kes meie kultuurielu edendavad. Samas on vahva ka see, et on ka kaasatulejaid.

Väikelinnas ainult filminäitamisega publikut kokku ei too. Nii on igal aastal ka avatud Kärdla kultuurimaja sammassaalis kohvik ning õhtuti väike kultuuriprogramm. Olgu selleks siis trummietendus, keegi armas esineja kitarri saatel või näiteks vestlusõhtu Peeter Simmiga.

Selle aasta kohviku menüü turgatas mulle pähe ka juhuslikult. Külastasime koos sõbrannadega kohvikut Mozza ning tekkis idee,et tapase stiilis me oma kohviku teemegi. Kaja oli mõttega nõus ja selline meie selleaastane kohvik siis sai.


Paprikadipp, kanamaksapasteet, hirvevorst, hummus, röstitud paprikad, tuunitud oliivid, röstitud peedid.
Kohvikukülastaja sai valida suupisteid hinnaga 50 senti ning leiba (pähklileib. brioche, sepik) sinna juurde nii palju kui soovi oli.


Vaade kohvikule. Mari Kalkuni kontrabassi mängija (nii kahju ,et nime ei mäleta) heliproovi tegemas. Kontsert oli väga südamlik ning tundus,et kuulajatele meeldis väga.
Kohvikute kujunduse on mitu aastat teinud Mae Kivilo.


Ere meie "toodangut" maitsmas.

Kolmapäev, november 30, 2011

Õllepliinid


Forellimarja purgid külmkapis lausa nõudsid enda väärilist hindamist. No kaua sa väärt toiduainet vaid röstisaia peal nosid. Nii need pliinid tehtud saidki. Retsept on pärit ühest vanast Õhtulehest, Nevski restorani peakokalt.

150g tatrajahu
75g nisujahu
20g pärmi
3dl leiget piima
1dl heledat õlut
2 väiksemat muna (kollased ja valged eraldi)
näpuotsatäis soola
törts hapukoort

Sulata pärm leiges piimas. Lisa õlu, jahu, munakollased, sool ja hapukoor. Sega tainas korralikult läbi, kata kauss puhta rätikuga ja jäta sooja kohta paariks tunniks kerkima.
Vahusta munavalged tugevaks vahuks, sega nad taignasse ning jäta veel pooleks tunniks kerkima.
Sulata paksupõhjalisel pannil selitatud või ning küpseta keskmisel kuumusel pliinid. Ära tainast enam sega, segamine võtab pliinidelt õhulisuse.


Selitatud või on panni kõrval tassis. Selline või on väga hea praadimiseks, kannatab kõrget temperatuuri ning ei lähe suitsema.
Või selitamiseks sulata see kastrulis keskmisel kuumusel. Või jaguneb kolme kihti, peale vaht, keskele võikiht ning põhja piimavalgud. Võta pott tulelt. Vaht eralda vahukulbiga. Vala sulanud või ettevaatlikult teise anumasse,põhja tekkinud vedelik viska minema.


Serveeri pliine hapukoore, kalamarja, marineeritud punase sibula tükkide ning maitserohelisega.

Esmaspäev, november 28, 2011

Kalamarja soolamine

November on forellipüügi kõrghooaeg. Igal püügikorral jääb võrku ka mõni emaskala, kõht marjast pungil.
Esimesel, ja paremal juhul saab marja välja "lüpsta". Teisel juhul on marja ümber kelme, millest vabanemine on üsna tüütu.
Parim moodus on mari panna kaussi sooja vette ja teda vispeldada, nii jääb kile vispli külge.


Edasi pesta mari läbi mitme vee. Lõpuks valada marjateradele umbes 60 kraadine vesi, lasta seista paar minutit ning seejärel kallata ta sõelale nõrguma.


Soola koguse kohta on andmed üpris erinavad. Olen leidnud soovitusi seitsmest kuni kolme protsendini. 7 on ilmselge liialdus. Mina panin viimasele portsule 3 protsenti. Kalamari segada soolaga (meresool), jätta paarikümneks minutiks soolduma,siis nõrutada veelkord. Lõpuks purki ja külma.
Väikese soolakoguse puhul tuleb mari kiirelt ära tarbida või sügavkülma panna.
Minu kogemuste põhjal külmutamine kalamarja omadusi ei muuda.
Kui aga soola juhtus liiga palju saama, siis võib marja ka leotada ning uuesti nõrutada. Ka järele proovitud nipp.


Sügisese ehk nagu Hiiumaal öeldaks "kudekala" nahk on üsna limane , seetõttu on tema soolamine üsna problemaatiline. Lima on ebameeldiv ja väga raskesti eemaldatav. Nii olen naha lihtsalt ära fileerinud ja tulemus on palju esteetilisem.
Soolamiseks on paremad isaskalad.

Teisipäev, november 15, 2011

Hapukapsas, ikka ise tehtud


Mina olen selle põlvkonna inimene, kes mäletab, mis asi on kapsariiv. Just sellise riistapuuga igal sügisel kapsaid riiviti. Riivitud kapsad läksid soolaga kihiti puust tünni. Igat kihti tuli kõvasti tampida. Viimasele kihile asetati puhas riie, sellele tünnile vastavad lauad ning kõige peale kividest vajutus. Hapnenud kapsad rändasid keldrisse, kust neid siis jaokaupa tarvitati.
Hiljem ,siis kui me juba Pärnus elasime, valmistas ema kapsaid ka kolmeliitrilistesse purkidesse. Vaadates poes värske kapsa hinda (Selveris maksab värske kapsas 19 senti, hapukapsaste hinnad algavad 1,4 eorost) tulid vanad ajad meelde ja hapukapsad valmis tehtud said. Tulemus oli üle ootuste hea ja kapsategu oma koha blogis ka saab.
Õpetuse võtsin 1988.aastal ilmunud E. Reederi raamatust "Toiduainete säilitamine kodus".
Suureks abiks oli ka köögikombaini riiv. Kapsa tuli ilus peenike, peaaegu nagu Uus-Kongo talu oma.
Niisiis kapsas riivida, kallata suurde kaussi, lisada sool, tampida või muljuda niikaua kuni kapsastest hakkab mahla eralduma. Siis suruda kapsas tidedalt kolmeliitrilisse purki (jätta purgi ääreni 10 cm vabaks), katta kapsalehtedega, sinna peale tugev kilekott, mis täita veega. Nüüd taldrik peale, purk panna suurde ämbrisse või kaussi. Mõte on selles, et kui kapsas hakkab hapnema, surub ta kotti ülesse, sealt voolab vesi välja ning nii ei pääse kapsavedelik, mis on teadagi spetsiifilise lõhnaga meie lõhnameeli risustama.
Kapsad jätta sooja kohta hapnema. Kolme päeva pärast võib juba maitsta, kas kapsad on piisavalt hapud.Esimesel korral tegin õpetuse järgi ja lasin kapsastel nädal aega seista, siis pidin neid enne keetmist isegi pesema. Teisel korral piisas 3 päevast täiesti.

Vaja läheb: kapsast,soola,riivi, suurt kaussi, pudrunuia, 3-liitrilist purki, tugevat tervet kilekotti, ämbrit, millesse 3-purk vabalt sisse mahub.
1kg kapsa kohta tuleb võtta umbes 10g soola.
3-liitrilisse purki mahtus 2,7 kg kapsast.

Kolmapäev, november 09, 2011

Tomatid

Endakasvatatud tomatid maitsevad ikka hästi küll.
Sellel kevadel tellisin netist 89 euro eest kasvuhoone,mõõtutega 2 korda3 meetrit, materjaliks tugev roheline ruuduline kile, ukse sulgemine 2 tõmblukuga, tagumises seinas tuulutusluuk.
8.mail sai kiirkorra valmis meisterdatud kasvuhoone alus. Selline päris lihtne, lauad raamiks ja üks laiem laud keskele vahekäiguks. Tuttavalt talunikult saime järelkärutäie kõdusõnniku mulda,millele lisasin veel kasvuturvast.9.mail istutasin taimed:18 MALLE F1,1 põõsastomat RONCO ja 2 põõsastomatit BENITO. Taimed olid pidanud istutamist mitu päeva ootama,nii et algul olid nad üsna õnnetukesed ja panime neile tugedeks ka kepid. Paari nädala jooksud kosusid tomatitaimed üsna kenasti ja tuli hakata juba külgvõsusid näpistama.15.juunil sidusin tomatitaimed üles. Põimisin aednikunööri ümber taime ning kinnitasin kasvuhoone karkassi külge. Järgmisel aastal peab kindlasti välja mõtlema mingi teistsuguse variandi, sest tomatitaimede raskus hakkas kasvuhoonet laiali vajutama. Lõpuks oli võimatu ust ööseks sulgeda.


Esimese tomati saime 14.juulil.19.juulil juba ämbritäie. Malle on päris saagikas ja maitsev sort. Põõsastomatid on hästi tugava tekstuuriga, ploomikujulised.


Vaade kasvuhoonesse. Krussis lehed esiplaanil viitavad temperatuuride kõikumisele (ema õpetus). Lõpuks sain kasvatada ka basiilikut, sest avamaal ja rõdupotis ei taha tema kasvatamine mul kuidagi õnnestuda.
Kokku kasvas sellel aastal kasvuhoones 21 tomatitaime, mis on ilmselgelt palju.
Järgmisel aastal om maksimumarv 15.
Põõsastomat tahab küllaltki palju ruumi,minu väikeses kasvuhoones pole tema kasvatamisel mõtet.

Rõdul olen kasvatsnud mitu aastat potitomatit VILMA.
Taimed kasvatan ise ette. Sellel kevadel läksid seemned mulda 24.aprillil, eelmisel aastal pisut varem.


Istutasin tomatitaimed 3-4 kaupa suurematesse pottidesse, milles oli kasvuturvas, natuke lisasin ka kõdusõnniku mulda.


Tomatid 4.augustil. Sort on väga hea magusa maitsega.

Neljapäev, november 03, 2011

Mehhiko minikurk

Oma kolmandal aednikukevadel tabasin end juba veebruarikuus üha enam ja enam põllumaale mõtlemas. Öökapile siginesid aiaraamatud, arvutis tippisin otsingumootorisse üha sagedamini erinevate köögiviljade nimesid. Tallinnasse sissesõidul sai kohustuslikuks Hortesest läbipõikamine. Mõned korrad sattusin ka Hansaplanti. Sealt minikurgi seemnepakk minu ostukorvi rändaski.


Seemnepakil oli enam-vähem selline pilt.

Ei mingit selgitust selle kohta, kui suured need minikurgid siis olema saavad. Soovitati kasvatada kasvuhoones.
Pakki avades selgus, et seal on 10 seemet ja 8.mail nad potti idanema läksid. Kõik taimekesed tärkasid kenasti ja 26.mail istutasin 3 taime kasvuhoonesse. Ülejäänud sokutasin emale ja Piretile.
Algul oli taimede kasv väga aeglane. Olin kindel, et ega neist midagi tule.Juulis käisin Pärnus ja ema kasvuhoones olid taimed väga jõudsasti kasvanud ja moodustasid kasvuhoone ühes nurgas tõelise liaanipuhma. Hoolikal otsimisel leidsime ka paar kurgikest. Arvasime siis koos, et meie tingimustes kurgid suurt saaki kandma ei hakkagi. Tagasi Hiiumaal avastasin ka enda taimekestel mõned viljad. Augusti keskel sain juba paar peotäit kurgikesi ja kuu lõpuks olid taimed end sõbralikult tomatitaimede ümber keerutanud ja saagi üle ka kurta ei saanud. Algul ma tomatite pärst pisut muretsesin, kuid selleks polnud mingit põhjust. Tomatid, millede ümber kurgid väänlesid olid oma naabritega võrreldes isegi saagikamad.


Mismoodi minikurk maitseb? Ega ta meile harjunud kurgimaitsega pole. Noored viljad on pisut hapuka maitsega,meenutades võibolla isegi toorest melonit. Vanemad viljad on väga seemnesed. Minu jaoks ehk liigagi seemnesed, nii et hamba all puruneb kõigepealt kest ja siis valgub välja seemnepasta. Toiming meenutab pisut tikrisöömist.Minupoolne järeldus on, et viljad peaks üsna noorelt ära korjama. Vaid paari sentimeetri pikkuseks kurgikesed kasvavad ja vanad viljad päris kurkide kombel mingeid kolletumise või krimpsu tõmbumise märke ei ilmuta.
29. septembril olime sunnitud kasvuhoone lahti võtma, kurgitaimed olid siis veel täiesti elujõulised. Päris kurb oli korralikke taimi metsa alla saata.


Mida ma minikurkidest valmistasin.
Marineerisin neid ürtidega nn. soolohoidisena ja ka koos teiste köögiviljadega.
Lisavad kindlasi põnevust meie toidulauale.

Kolmapäev, november 02, 2011

Kurgid.Esimene pikk aiapostitus.

Aiahooaeg on selleks aastaks läbi ja on paras aeg kokkuvõtteid teha.
Kolm suve on siis köögivilja kasvatamine meie peres minu hooleks olnud.
Alustada põllupidaja elu viiekümneselt ei ole ilmselt tavaline, aga parem hilja, kui mitte kunagi.
Paar päeva tagasi istusime sõbranna Piretiga kohvikus ja kuidagi meie jutuke veeres noortele ja vanadele hingedele. See tähendab seda, et vanad hinged on juba noorelt nii elutargad, et valivad õige tee. Noored muudkui otsivad ja peavad järgmises elus eelmises elus alustatut jätkama. Selles valguses loodan, et järgmises elus valin endale kohe koka või aedniku elukutse. Just need kaks tegevust pakuvad mulle tõelist rahuldust.
Kolm aastat olen ka aiapäevikusse oma kogemused üles täheldanud. Märkmikku aga pilti ei pane ja nii olen juba tükk aega mõelnud hakata ka blogisse aiajuttu lisama. Esimene postitus on siis kurkidest.
Minu teismelise aeg möödus Pärnus.Kurke kasvatati Pärnu ümbruses põllukaupa ja müüdi kartulikoti kaupa Leningradi turul. Isegi mina olen korra kurgikottide vahel Leningradi reisinud, kaka päeva turul kurke müünud ning siis tühjas autokastis tagasi Pärnusse loksunud. Kurkide korjamine, pesemine ja kuivatamine oli suures osas minu ja vendade töö.Veel aastaid hiljem meenutasin seda vastikustundaga. No ei olnud siis meil veel arusaamist sellest, et see raske töö tagas meile materiaalses mõttes hea elu.
Kolm aastat tagasi minu esimene kurgisaak ebaõnnestus täielikult. Põld oli väetamata, seemned sai suvaliselt laiali külvatud ning ilmsel polnud ka emake loodus kõige armulisem.
Sama aasta sügisel sai põld korralikult väetist. Enne kurkide mahapanekut ema käest põhjalik loeng võetud ja kurgisaak oli päris korralik.
Sellel kevadel alustasin juba üsna enesekindlana. Suureks abiks oli ka Tiina Paasiku raamat "Moodne köögiviljaaed".

Sordid
Ema soovitusel olen kasvatanud Adamit ja Agnest- magusamaitselised head kurgisordid, aga suure lehemassiga. Nii sain ühelt tuttavalt aiapidajalt soovituse kasvatada sorti Dolomit, pidi väiksema lehemassiga olema. Sama soovituse annab oma raamatus ka Tiina Paasik. Praktikas see tõeks ei osutunud-kõikide kurkide lehemass oli ühesuurune.
Ise valisin veel lisaks sordi Amor (nagadega kurk),mis osutus minu lemmikuks just hoidistamisel-kurgid jäid mõnusalt krõmpsud.

Millal külvata
19. mail külvasin toas pottidesse 15 Adami seemet. NB! seemnete puhul peab teadma ka seda, et kui kurgiseemned on värvilised, siis on nad haiguste vastu puhitud ning neid ei tohi leotada.
31. mail istutasin kurgid peenrasse.
5. juunil külvasin ülejäänud kurgiseemned.
Kokku läks mulda umbes 80 seemet.

Kuidas istutada ja külvata
Kurkide jaoks tegime peenrad.Peenarde vahe umbes 120cm ja taimede vahe 30cm (Paasik soovitab 30-50, arvan et 50 on parem variant).Peenra keskele tegin umbes 5cm sügavuse renni,kastsin korralikult, siis raputasin vakku pisut kurkide kasvuturvast, nüüd seemned ja 2-3 cm kasvuturvast peale. Kõik peenrad katsime kattelooriga, mis jäi kurkidele juunikuuks

Hooldamine
Juunikuus oli põhiliseks hooldustööks rohimine. Siis sain vanadelt töökaaslastelt hea nipi kurkide sidumiseks. Nii me siis T-ga 2. juulil ühe peenra kurke üles sidusime. T lõi peenrale 3 umbes 1,2m posti, millele kinnitas traadi ning mina sidusin aednikunööriga kurgivarre ümbert spiraalselt põimides kurgid üles.
Piltidele pole ma seda sidumist kõige paremini tabanud, kuid mingi ettekujutuse siiki saab.
Väga hea mõte, järgmisel aastal otsustasime kõik taimed üles siduda. Kurke on hea korjata, nad on puhtad ning ei lähe maas mädanema. Postid võiksid vaid kõrgemad olla ja traat ka tugevam.

Saak
Esimesed kurgid saime 12. juulil-väga magusad olid.
22. juuli 2 ämbrit, 1.august 3 ämbrit jne.
Aiapäevikusse on märgitud, et alates18. augustist hakkavad kurgid kolletuma ja saagikus vähenema.



Ühel oktoobrikuu hommikul sõitsime laevaga mandrile ja seesama kena abielupaar, kellelt ma kurkide sidumise idee sain, olid samuti laeval. Tänasin ja kiitsin neid hea idee eest ning sain neilt juurde veel ühe nipi, mida ma ei teadnud ning ka kuskilt lugenud pole. Kurgitaime peavarre võiks umbes 1,2 m kõrguselt ära näpistada, sest külgvarred annavad paremat saaki.

Esmaspäev, oktoober 24, 2011

Liharullid maitsevõi ja köömnetega

Põdrajahi hooaeg on jälle käimas ja nii sattuski kena põdravasika tagatükk minu lõikelauale.No täiesti ideaalne liharullide jaoks.

Vaja läheb:
tükk pehmet põdravasika kintsuliha
100g võid
2 küüslaugu küünt
maitserohelist ( nt. salvei, pune, tüümian)
maitse järgi köömneid
soola ,pipart
paneerimiseks jahu

Hautise jaoks:
2 porgandit
1 varsselleri vars
1 sibul
3 küüslaugu küünt
mõned kadakamarjad
1 loorberileht
1dl valget veini
puljongit

Valmista maitsevõi. Selleks sega toasooja või hulka hakitud maitseroheline, purustatud küüslauk ja köömned.
Lõika liha viiludeks ja vasarda toidukile vahel õhukeseks. Laota lihaviilud lõikelauale. Puista lõigud üle soola ja pipraga,määri lihatükkidele või. Üsna tüki keskele, nii jääb rull mahlasem. Keera liha rulli ja kinnita näiteks hambatikuga.
Haki juurviljad.
Veereta liharulle jahus ja prae kiirelt paksupõjalisel pannil õli-võisegus. Tõsta rullid pannilt ja hauta samal pannil sibulat, porgandit, küüslauku ning varssellerit.
Aseta rullid uuesti pannile juurviljade vahele, kalla peale vein ja lase sellel pisut aurustuda. Nüüd kalla juurde niipalju puljongit, et rullid oleks kaetud. Lisa loorber ja kadakamarjad. Hauta rooga madalal kuumusel pool tunnikest. Maitse, kui porgand on pehme, siis on ka liharullid söömisküpsed.

Reede, oktoober 21, 2011

Põdramaksa pasteet

Retsept on mugandatud Mari-Liisi blogist. Seal on see valmistatud broilerimaksast ja seedermänniseemnetega. Kahjuks on meie peres kahel inimesel seedermänni seemne allergia (väljendub mõrus järelmaitses),nii et asendasin need kõrvitsaseemnetega. Samuti leidis lõpuks kasutuse minu nn. aiataha läinud rabarberivein, mille ma liigse suhkru lisamisega suutsin ära rikkuda. Maks ja magus vein sobisid aga ideaalselt.




500g põdra maksa (vanema looma oma leotan piimas vähemalt 2 tundi)
50g võid praadimiseks
1 sibul
3 küüslauguküünt
1 porgand
3dl valget veini (rabarberiveini)
8 kuivatatud musta ploomi
8 päikesekuivatatud tomatit õlis
3spl calvadosi või brändit
50g võid
12 rosmariini okkakest
peotäis kõrvitsaseemneid (kuival pannil röstitud)
soola, pipart

Pese ja leota maks, sulata pannil 50g võid, patsuta maks kuivaks ja pruunista kiirelt. Haki sibul ka küüslauk, puhasta porgand ja lõika kuubikuteks. Lisa juurviljad maksale, kalla juurde vein, maitsesta soola ja pipraga. Kata pann kaanega ja hauta madalal kuumusel 10 minutit.
Vala kogu panni sisu kõrgesse kaussi või köögikombaini purustajasse, lisa ploomid, tomatid, pehme või, calvados, seemned ja rosmariin ning surista pasteediks. Mari-Liis soovitab jätta segu kindlasti sõmeraks.
Pasteet võiks olla algul üsna vedel, sest või kõveneb hiljem külmkapis. Vajadusel maitsesta soola ja pipraga.
Serveeri järgmisel päeval röstisaia ja mingi hapukama moosiga (punasesõstra tarretis on parim).

Teisipäev, oktoober 18, 2011

Graaviräimed sinepikastmes



Retsept on pärit Leif Mannerströmi raamatust "Heeringas ja räim".

0,5 kg ilma nahata räimefileesid

Soolvesi:
1dl suhkrut
0,5dl soola
0,5dl vett
2spl valget pipart
1 kimp tilli

Kastme jaoks:
2spl rootsi sinepit
1spl tumedat sinepit
3spl suhkrut
0,5 sidruni mahl
1spl punaveiniäädikat
1spl sojakastet
mõned tilgad Worchesteri kastet
0,5tl jahvatatud valget pipart
1spl vett
1,5dl rapsi-või maisiõli(oliiviõli ei sobi)
1 kimp tilli

Hoiatan ette, et räimede puhastamine on küllaltki tülikas töö. Kui osta fileed, läheb asi kindlasti libedamalt. Minul olid aga räimed niiöelda "hommikusest saagist",nii et kogu töö tuli endal ära teha. Õnneks aitas "Kukul külas" saade koos Indrek Sammuliga ajal mõnusalt veereda.
Esimesel päeval tuleb räimed soolvette panna. Selleks lahusta sool ja suhkur vees.
Purustage valge pipar jämedalt ja hakkige till peeneks ning lisage veele. (Minul valget terapipart polnud, asendasin selle musta pipraga ja panin vähem.)Pange fileed soolvette ning jälgige, et kõik oleks kenasti vedelikuga kaetud. Asetage räimed vähemalt 24 tunniks külmkappi.
Järgmisel päeval valmistage sinepikaste.
Segage kokku sinepid (no kust seda rootsi sinepit meil saada on? kasutasin soome mahedat ning prantsuse sinepi asemel konjakiga sinepit), suhkur,sidrinimahl, äädikas, sojakaste, Worchesteri kaste, pipar ja vesi ning siis siristage juurde pidevalt segades õli. Lõpuks segage kastmesse hakitud till. Pange kaste mõneks tunniks külmikusse tõmbama.
Laotage räimed vaagnale ja serveerige sinepikastme, röstisaia ja klaasi vahutava õllega.
Ma ei ole rootsi köögi maitsetega eriti kursis, kuid roog tundus küll kuidagi "rootsilik" ja õlu oli ka kalale täiesti sobilik kaaslane.

Kolmapäev, oktoober 12, 2011

Küpsetatud borlotti oad


Borlotti oad on ühed minu sellesuvise ajapidamise lemmiklapsed.
Kasvasid väga hästi, olid saagikad. Ubade noored kaunad on väga maitsvad hautatult ja marineeritult. Sügisel aga rõõmustavad aiapidajat oma paksude kirjude kaunte ja nunnude seemnetega.


Seemnesaak 240g.



Ubade jaoks retsepti otsides avastasin, et enamuses neist maitsestati ube salvei ja küüslauguga. Väga palju kasutati ka tomatit. Mina tahtsin võimalikult naturaalset varianti, sestap valmisid oad sellisel viisil:

240g ube asetasin ahjuvormi, lisasin mõned salveilehed, 4 küüslauguküünt, siristasin peale pisut oliiviõli, 1spl punase veini äädikat ja kallasin peale küllaltki soolase kanapuljongi.Katsin vormi fooliumiga ja ahju 50 minutiks.


Niisiis oad enne..


ja pärast.
Järgmisel korral võiks vist vedelikku pisut rohkem olla, sest oad olid kõik mahlad endasse imanud .
Hirveliga hautise juurde sobisid aga lisandiks imehästi.

Teisipäev, oktoober 11, 2011

Hirveliha hautis õuntega


Selles hautises otsustasin kokku panna kaks sügisest toorainet: hirveliha ja õunad. Tulemus oli üllatavalt hea.

1kg pehmet hirveliha (vähemalt nädal aega külmkapis seisnud)
2 suurt haput õuna
1 suur sibul või porruvars
3 küüslaugu küünt
1 sellerivars või tükike juursellerit
2 loorberilehte
5 kadakamarja
100g suitsupeekonit
1 dl valget veini
puljongit
soola , pipart
tüümiani, piparrohtu
paneerimiseks jahu

Lõika tunnike toasoojas olnud liha umbes 3cm läbimõõduga kuubikuteks. Maitsesta soola ja pipraga, veereta jahus ning pruunista jaokaupa. Aseta liha ahjupotti.
Lõika peekon kuubikuteks, haki sibul, küüslauk ja seller, õun koori ning lõika sektoriteks.Pruunista pannil kõigepealt peekon, siis lisa ülejäänud ained ja hauta mõned minutid. Kalla segu lihale. Lisa vein, keeda alkohol välja. Nüüd lisa niipalju puljongit, et liha oleks peaaegu kaetud. Viska potti ka loorber, kadakamarjad, mõned tüümiani-ja piparrohuoksakesed. Maitsesta soola ja pipraga.
Hauta pada madalal kuumusel vähemalt 3 tundi.

Esmaspäev, oktoober 10, 2011

Õuna-suitsujuustu võileib


Tore võilevakate, mille idee sain Toidutarest. Suitsujuust on minu jaoks aastaid olnud unustustehõlmas. Samas on ta vist toode, mis on nii seesmiselt, kui ka väliselt jäänud aastakümneteks muutumatuks. Lapsepõlvest mäletan vaid, et nahk et tahtnud juustu ümbert nii hõlpsasti lahkuda nagu tänapäeva juustul.

100g suitsujuustu
1 suur hapukam õun
1 küüslauguküüs
3-4 spl paksu majoneesi
purustatud musta pipart

Valmistamine on imelihtne, Riivi juust ja õun jämeda riiviga. Purusta sisse küüslauguküüs. Lisa majonees, maitsesta pipraga.
Maitseb suurepäraselt kodusel leival.



Võileib oli sel sügisel tuletorni kohviku menüüs.

Esmaspäev, september 26, 2011

Õunamoos mündiga



1kg õunatükke (kooritud ja viilutatud)
1dl vett
300-500g moosisuhkrut
1spl hakitud münti

Pange õunatükid ja vesi keedunõusse ja kuumutage keemiseni. Kui õunad on magusad, siis võite lisada ka sidrunimahla.Lisage moosisuhkur ja keetke moosi madalal kuumusel 15 minutit. Lõpuks lisage hakitud münt.
Valage moos kuumadesse puhastesse purkidesse. Sulgege purgid.Säilitage jahedas kohas.

Õunamoos ingveriga



1kg õunu (kooritud ja viilutatud)
1dl vett
1 sidruni mahl ja riivitud koor
1tl riivitud ingverit
300-500g moosisuhkrut

Pange õunatükid veega kastrulisse. Kuumutage keemiseni. Nüüd lisage riivitud ingver, sidruni mahl ja riivitud koor ning moosisuhkur. Suhkru kogus sõltub õunte magususest.
Keetke moosi madalal kuumusel 10-15 minutit. Kui teile meeldib tükkideta õunamoos, siis võite keeduse saumikseriga püreestada.
Laske moosil pool tundi jahtuda. Eemaldage tekkinud vaht ja kallake kuumadesse puhastesse purkidesse.

Pühapäev, september 18, 2011

Marjapirukas



Põhi
125g toasooja võid
3spl suhkrut
2,5dl jahu
1 toasoe muna
1tl küpsetuspulbrit
tibake soola

Kate
marju (või õunu, ploome jne.)
2dl hapukoort
2 muna
3spl suhkrut
soovi korral 1tl vaniljesuhkrut

Lülita ahi 200 kraadile sooja.
Vahusta või kergelt suhkruga, lisa muna ja vahusta veel pisut. Sega jahu hulka küpsetuspulber ja sool. Vala jahu või-munasegusse ja sega kiirelt taignaks.
Määri taigen ühtlaselt pirukavormi põhjale, ääred pisut kõrgemaks.
Puista marjad taignale (pildil oleval pirukal on vaarikad ja mustikad).
Sega kokku hapukoor, munad ja suhkur ning vala marjadele.
Küpseta pirukat 200 kraadises ahjus umbes 25 minutit.
Serveeri jahtunult.

Taignapõhja retsept on pärit Salme Masso 1988. aastal ilmunud "Õunaraamatust".

Reede, august 19, 2011

Puravikud veinimarinaadis


Sellised kenad palupuravikud rändasid 16. augustil meie seenekorvidesse.
Kui seenehautis tehtud ja paras ports seentest võiga praetult tallale pandud, otsustasin mõned puravikud prooviks ka veinimarinaadis valmistada. Retsepti leidsin eelmisel aastal Thredahlia blogist. Sellisel viisil rändas purki päris palju porgandiriisikaid ja lehterkukeseeni.Meie perele maitsesid need väga.
Minu kogemuse järgi tasuks seened enne jõulu nahka panna, sest peale uut aastat tuli neile millegipärast käärinud maitse juurde.



1l puravikke omas mahlas
0,75dl oliiviõli
1dl vett
50g suhkrut
30g meresoola
1 leht loorberit
0,5tl tšillihelbeid
10 tera musta pipart
7 vürtsitera
0,5 kaneelikoort
2 küünt küüslauku
1 suur sibul
o,75dl valge veini äädikat
5dlpoolkuiva veini

Alustuseks pesin puravikud,tükeldasin nad parajateks ampsudeks, panin potti, lisasin potti ka pisut vett ning kuumutasin madalal temperatuuril mahla eraldumiseni. Tõstsin poti ootele.
Teises kastrulis kuumutasin vee ja õli, lisasin loorberi, pipra, vürtsi, tšilli, kaneeli, sibulaviilud ja hakitud küüslaugu. Kuumutasin umbes viis minutit.
Lisasin soola ja suhkru ning lasin neil sulada. Nüüd valasin potti veini ja äädika ning kuumutasin keemiseni. Sellel hetkel on mõistlik keedust maitsta ning vajadusel veel tuunida. Antud juhul vajas marinaad minu arust pisut lisasuhkrut. Eemaldasin loorberi ja kaneelikangi. Lisasin kastrulisse vahukulbiga puravikud (retseptis soovitatakse lisada ka keeduvedelik, kuid mulle tundus see kuidagi tume?). Keetsin seeni marinaadis 5 minutit ja panin eelkuumutatud purkidesse. Kaaned peale ja külmkappi ootele.


Teisipäev, august 16, 2011

Vähkide keetmine

Selleaastane vähisaak-106 isendit.


Umbes 25 vähi keetmiseks läheb vaja:
3 l vett
3spl soola (kuhjaga)
1tl suhkrut
ohtralt tillivarsi-ja õisikuid
Võta suur keedupott,aja vesi keema, lisa maitseained ja till. Lisa ükshaaval hoolikalt pestud vähid. Loomade piina kergendamiseks jälgi,et enne iga vähi lisamist vesi ikka mulinal keeks.Keeda vähke 10 minutit (aega arvesta alates viimase vähi lisamisest). Tõsta vähid vahukulbiga vaagnale.



Naudi maitsevõi ja värske salatiga.

18 vähki pandud sügavkülma sõpru ootama.

Teisipäev, juuli 26, 2011

Mündi ja küüslauguga marineeritud oad



Retsepti idee pärineb "Food Wishes" blogist.
Minu variant sai selline:

500g oakaunu
2 küüslauguküünt
mündi ja melissilehti
2spl sidrunimahla
1spl oliiviõli
1spl kreeka pähkli õli
soola, pipart, pisut mett

Eemaldasin ubadelt varrerootsud ning keetsin nad soolases vees poolpehmeks. Sellel ajal, kui oad potis podisesid, purustasin küüslauguküüned, hakkisin mündi ja melissilehed. Panin need kaussi, lisasin õli, sidrunimahla, maitsestasin soola, pipra ja meega. Kuumad oad tõstsin vahukulbiga kaussi ja lisasin marinaadi. Püüdsin kogu kupatust ka kergelt segada ja raputada. Pisut jahtunud oad tõstsin karpi ja valasin kaussi allasjäänud marinaadi ubadele. Jätsin karbi 4-5 tunniks külmkappi.
Tulemus sai ülimaitsev.




Sellel aastal kasvatan 4 sorti ube. Valisin kasvatamiseks põõsasoad, kuid alati ei tasu seemnepakil kirjutatut uskuda.
Nii selgus, et põõsasuba "Borolotto Firetonque" (need tagumised laiemad oad) on tegelikult üsna kõrged ja vajavad tugevat toestust.
Lilla sort "Amethyst" on poolkõrge ja ka teda on vaja toestada. Tundub, et on väga saagikas sort. Keetes muutuvad kaunad tumeroheliseks.
Kollane "Laurina". Maitsev ja üsna saagikas. Toestamist ei vaja. Esimene oasalat sai just sellest sordist tehtud.
Roheline "Buschbohne Skipper" on maitsev, ammu järeleproovitud sort. Pisut hilisem, kui teised.

Laupäev, juuli 23, 2011