Karamelliseeritud punased sibulad

Niisiis, sõbrakesed, kas vasakpoolne sealiha rull meie selleaastat jõululauda kaunistab, ma veel ei tea. Kuid parempoolsetest karamelliseeritud sibulatest tuleb jõululaua hitt. Idee näppasin Rosemary kokakooli saatest.

1kg keskmise suurusega punaseid sibulaid
1spl tumedat muscavado suhkrut
1spl balsamico äädikat (kasutasin kreemi)
1spl võid

Koori punased sibulad nii, et juurepoolne osa jääks üsna terveks ning ka varte "rootsudest" jääks midagi alles. Lõika sibulad pikuti pooleks ning balanšeeri neid kergelt keevas vees mõned minutid. Nõruta sibulad. Pane pannile või, sulata selles suhkur ja lisa balsamico. Küpseta sibulapoolikuid mõlemalt poolt paar minuti pannil, järelküpseta ahjus 180 kraadi juures pool tundi.

Sea sisefilee rull

Jõulude ajal lihtsalt peab venna ihu sööma. Meie oleme väikesed sealiha sööjad. Ilmselt kaalub metsanotsu liha kodunotsu liha lihtsalt üle. Aga jõulude ajal ei puudu meie laualt seapraad. Sellel aastal siis selline katsetus.

1 sea sisefilee
1 alus toorsuitsupeekonit

1 spl tomatitapenadet

1 röstitud küüslaugupea

peotäis kreeka pähkleid

50g külmutatud spinatit

võid

soola, pipart

Kõigepealt valmista täidis. Hauta spinat võis, lisa hakitud pähklid, tomatitapenade ja pigisat küüslauguküüntest välja pehme sisu. Jäta segu jahtuma.

Puhasta sisefilee kelmetest ning tee sellesse pikuti sisselõige, kuid ära fileed pooleks lõika. Vasarda filee toidukile vahel õhukeseks nelinurgakas. Määri täidis lihale ja keera filee rulli. Laota peekon lauale nii, et ribad kataksid pisut teineteist. Aseta fileerull peekoniribadele ja mässi need kenasti lihale ümber. Mina kasutasin kinnitamiseks hambatikke. Pruunista rull igast küljest(? rull ju ümmargune) kuldseks ja pista 20 minutiks 180 kraadisesse ahju. Mina küpsetasin 25 minutit ja tundus, et seda oli pisut palju.

Kõrvale sobisid suurepäraselt karamelliseeritud punased sibulad, mille retsept tuleb järgmises postituses.

Tomatitapenade

Tapenade on Prantsusmaalt Provance piirkonnast pärit oliivipasta, mille põhikomponendid on mustad oliivid, kapparid, anšoovised ning oliivõli. Meie pakkusime seekord oma prantsusepärases kohvikus aga tomatitapenadet, mis koosnes päikesekuivatatud tomatitest ja kalamata oliividest.

Huvilistele on retsept siin.

1 purk (280g) päikesekuivatatud tomateid

1 purk (360g) kalamata oliive

1 küüslaugupea

mett

basiilikut (värsket või kuivatatud)

soola, pipart

Kõigepealt rösti küüslauk. Mässi küüslaugupea fooliumisse ning aseta see 15 - 20 minutiks 200 kraadisesse ahju. Energiasäästlikkuse seisukohalt võiks valmistada kohe mitu pead korraga ning samal ajal veel saiad ahju pista. Nõruta oliivid (kivideta), puista need köögikombaini purustajasse, lisa purk päikesekuivatatud tomateid. Kogu õlikogust ei tarvitse korraga lisada, hiljem saab seda vajadusel lisada. Nüüd pigista küüslaugupeadest pehme sisu välja ja lisa koos mee ja basiilikuga tomatitele. Surista ained pastaks. Maitse. Vajadusel lisa veel mett, soola või pipart.

Rösti sai, määri sellele tomatitapenade ja naudi klaasi hea veiniga.

Paberil praetud forell

Üks tore võimalus natuke teistmoodi kala valmistada. Lõika küpsetuspaberist ring, mis katab panni kuni servadeni (Serlal on selleks lausa spetsiaalne paber). Aja pann kuumaks ning prae kala mõlemalt poolt 3 minutit. Maitsesta soola ja pipraga. Rasva pole vaja, samuti oled vaba pannipesust.

Lisandiks sobivad aedoa ja porgandikangid. Keedan neid algul soolakas vees 5 minutit ning hiljem lasen pannil või ja küüslaugu segus pisut haududa. Väga hästi sobisid kala juurde ka küpsetatud kirsstomatid.

500g kirsstomateid

1spl õli

o,5tl soola

0,5tl suhkrut

1tl kuivatatud punet

musta pipart

Lao kirsstomatid sobivasse ahjuvormi. Sega kausis õli, sool, suhkur, pune(arvan, et basiilik sobiks ka) ja must pipar. Nirista segu tomatitele. Nami-nami retsept ütleb, et tomateid tuleb küpsetada 160 kraadises ahjus 1,5-2 tundi. Minul kulus vaid tund. Hea, et veel õigel ajal jaole sain, olid teised juba üsna närtsinud moega. Maitse oli aga hea.

Prantsuse šokolaadikook

Järgmisel nädalavahetusel toimub Hiiumaal üks osa PÖFF -i filmifestivalist. Kui kõik läheb nii nagu mõeldud, siis saab seda kooki süüa festivali kohvikus. Kuna kohvik tuleb prantsuse stiilis, siis googeldasin päris palju ning jäin sellele retseptile pidama, põhjusel, et suhkrut peab lisama tavapärasest vähem.

180g võid

70g suhkrut

200g tumedat šokolaadi

4 muna

1spl nisujahu

vormi määrimiseks võid

Kõigepealt valmista ette küpsetusvorm. Selleks määri 20 cm läbimõõduga lahtikäiv küpsetusvorm võiga. Lõika küpsetuspaberist põhja suurune ring ja suru see vormi põhja. Kata ka vormi servad paberiga. Määri veelkord võiga.

Pane või paksupõhjalisse potti ja sulata väga madalal kuumusel. Lisa suhkur, sega. Murra šokolaad tükkideks ja lisa või-suhkrusegule ning sega hoolikalt. Tõsta pott tulelt. Klopi kausis lahti munad (umbes 1 minutit) ja sõelu juurde jahu. Vala pidevalt segades muna-jahusegule juurde šokolaadisegu. Sega korralikult. Vala tainas vormi ja raputa kergelt. Jäta 10 minutiks seisma.

Soojenda ahi 170 kraadini. Võta kõrgem küpsetusvorm, asete sellele tükk fooliumi, fooliumile lahtikäiv koogivorm, tõsta fooliumi servad üles. Vala küpsetusvormi umbes 1 cm jagu keeva vett.

Vaata, et vesi ei puutuks kokku koogivormiga. Küpseta kooki 30-35 minutit.

Võta kook ahjust ning lase restil 1 tund jahtuda. Nüüd kalluta kook tagurpidi restile ja jahuta veel 2 tundi. (Seda võibolla ei pea kindlasti nii tegema, minu arust võib ka õigetpidi serveerida. Aga kuna selles retseptis nii soovitati, panen selle ka kirja.)

Serveerimisel raputa üle tuhksuhkruga. Punased pohlad on ka üsna mummid.

Allikas: YouTube French Chocolate Cake

Spinatipirukas

Üht kohvikuüritust ette valmistades sattusin sellele retseptile.

Tainas:

1 suur muna

6spl maitsestamata jogurtit(isetehtud)

1dl õli

nisujahu

Täidis:

200g külmutatud spinatit(või värsket)

250g fetajuustu

soola

musta pipart

Määrimiseks:

muna

Kõigepealt valmistasin täidise. Kuumutasin pannil sulatatud spinati, lisasin riivitud juustu, maitsestasin soola ja pipraga ning jätsin täidise jahtuma.
Segasin kausis muna, jogurti ja õli ning hakkasin lisama jahu. Algul segasin lusikaga, hiljem võtsin ka näpud appi. Tainas ei tohi tulla liiga tihke vaid selline kergelt rullitav. Nüüd jagasin taina kaheks võrdseks palliks ning rullisin ühesuurusteks nelinurkadeks. Asetasin esimese tainaruudu ahjuplaadile, laotasin täidise tainale ning katsin teise tainatükiga. Peitsin pealmise tainatüki servad alumise alla. Pintseldasin piruka lahtiklopitud munaga, tegin keskele õhuaugu ja küpsetasin 200 kraadises ahjus kuldseks. Selleks kulus 25 minutit.

Lisaksin siia nüüd ka mõned märkused.
1.Tainas on super hea. Lihtne teha, komponendid on pea alati olemas. Ei pea külmkapis seisma.
2.Ei tea miks, kuid täidise maitse mulle eriti ei istunud. Kuidagi liiga intensiivne. Oli siis viga juustus või külmutatud spinatis? Mõtlesin, et järgmisel korral võiks täidisele lisada näiteks keedetud muna.
3.Mingi muu täidisega läheb kindlasti kordamisele.

Isetehtud toorjuust

Isetehtud jogurti lisaväärtus on veel see, et sellest saab edukalt teha toorjuustu. Mina kasutan selleks samuti sojapoest pärit tofu valmistamise vormi. Jogurt tuleb valada kurnariidega voodertatud vormi ja jätta nõrguma. Vormi alla on mõttekas panna mingi kõrgendus, siis ei pea nii tihti vadakut ära valama. Vorm ise peaks ka asetsema mingil alusel. Mida kauemaks jogurti nõrguma jätad, seda paksema toorjuustu saad.
Minu arvutused näitavad järgmist: 1l piimast sain 1l jogurtit. Tofuvormi mahtus 8dl jogurtit. Sellest sain 320g toorjuustu, mille rasvaprotsent meie algeliste arvutuste järgi peaks olema 8,75%.

Isetehtud jogurt

Olen kevadest saadik vahelduva eduga ise jogurtit teinud. Minu hea abiline on Midzu jogurtimasin (sojapood.ee).

Jogurti valmistamiseks kasutan 3,5% piima. Algul proovisin 2,5% piimaga, kuid jogurt tuli väga vedel. Juuretiseks on parim Valio Gefiluse maitsestamata jogurt. Hästi sobis juuretiseks ka Kreeka 10% jogurt, mida kahjuks pole viimasel ajal Stockmannis müügil näinud. Olen proovinud veel ka talujogurteid, kuid tulemus polnud kuigi hea.

Jogurit valmistamiseks valan piima kastrulisse ja kuumutan 42 kraadini. Võtan 3 spl juuretist ja segan vähese sooja piimaga. Kallan sooja piima jogurtivalmistamise konteinerisse ja niristan ettevaatlikult juuretise piimasse. NB segada ei tohi! Sulen karbi kaanega ja asetan selle masinasse. Masin vooluvõrku ja hiljemalt 8 tunni pärast on jogurt valmis. Nüüd veel paar tundi külmkapis järelvalmimist ja valmis ta ongi.

Enne maitsestamist võtan 3spl juuretist järgmiseks korraks. Viimase jogurti valmistamisel oli juuretis kasutusel kolmandat korda, mis kirjade järgi pidi olema maksimum. Kavatsen ka neljandat korda katsetada. Kui ei õnnestu ,siis tuleb teha lisamärkus.

Isetehtud sai

Mul on praegu selline periood, et ma ostan poest leiva-ja saiatooteid üliharva. Arvan et see "kiiks" sai alguse ise leiva küpsetamisest. Sellel suvel, kui ilmad olid väga kuumad, jäi leivateosse vahe sisse. Olin küll hirmul oma juuretise pärast, kuid sõbrake hakkas juba esimesel korral ilusasti käima. Sellel perioodil ostsin põhiliselt ciabattat.Aga miks osta poest, võiks ju ise teha.
Üritasin siis saia igasuguste õpetuste järgi küpsetada. No aga ei õnnestunud. Saia asemel sain lihtsalt ühe laialivalgunud plönni.Siis aga juhtusin Terevisioonist nägema, kuidas üks Põhjaka poistest kodust saia tegi. Saiategu keerles mul pärast seda mitu nädalat peas ning lõpuks panin ühel õhtul saiajuuretise käima.

Eeltainas:

10g värsket pärmi
100g jahu (tavaline ja täistera nisujahu)
100g vett
pisut leivajuuretist
suhkrut

Selles retseptis on antud vesi grammides. Kuna mul on kaal Hiiumaa kodus olemas, siis kaalusin vee ära. Mõõtsin veel ka mõõdutopsiga üle ja avastasin, et 1dl vastas112g ja 2dl oli 192g. Nii et kaal on täpsem.
Sega kõik ained omavahel kokku ja jäta ööseks soojasse kohta kaetult seisma. Ciabatta retseptides soovitatakse juuretisel seisata lausa 18 tundi.


Põhiretsept:

eelmise õhtu juuretis
15g pärmi
550g jahu
300g vett
1tl soola
maitse järgi suhkrut(panin kokku umbes 1spl)
võib lisada veel seemneid, ürte, võis hautatud porrut, oliive jne.

Pane pärm kaussi, lisa suhkur ja hõõru pisut. Lisa vesi, sool ning enamik jahukogusest. Sõtku hoolega, vajadusel lisa veel jahu. Klassikaline pärmitainas peab käte küljest lahti lööma. Kata kauss rätikuga ja jäta kerkima. Tainas on töötlemiseks valmis, kui ta on kerkinud kahekordseks.
Nüüd tuleb saia kuju jaoks kõige olulisem asi. Vormimine. Mina tegin 2 suurt saia. Kindlasti on plaanis katseteda ka väikeseid ning siis võibolla täiendan postitust. Jaota tainas kaheks. Võta üks tainapall ja patsuta see jahusel laual nelinurgaks ning hakka seda rulliks keerama. Püüa kõik servad saia sisse peita-kui sa seda ei tee, siis hakkabki sai laiali valguma. Aseta rull liitekohaga allpool küpsetuspaberiga kaetud plaadile. Tee sama ka teise tainaosaga. Kata saiad rätikuga ja jäta vähemalt pooleks tunniks kerkima.
Soojenda ahi 225 kraadini. Pane ahju põhja nõu veega. Lükka korralikult kerkinud saiad ahju ning lülita ahi seejärel 5 minutiks välja (pidi soodustama kerkimist). Seejärel lülita ahi uuesti sisse. Mina küpsetasin saiu 225 kraadi juures 10 minutit ja 180 kraadi juures veel 10 minutit.
Võta saiad ahjust ja pane restile jahtuma. Koorik oli tõeliselt krõbe, saia kuju täitsa saia moodi.
Et säilitada krõbedust, ei tohi saiu rätikusse keerata. Seda õpetust lugesin ma kahjuks hiljem, kui tegu oli juba tehtud. Sellest hoolimata on saiad tänaseni söödavad, oleks vaid sööjaid.

Vürtsikas forell

Üks ütlemata mõnus ahjuforelli retsept. Eelmises postituses pildil ilutsenud kalade keskmine kaal oli 1,2 kilo. Ühe kala kohta olid allpool toodud maitseainete kogused päris parajad.

Vaja läheb:

2 küüslauguküünt

1tl värskelt riivitud ingverit

hakitud tšillit(maitse järgi, punast või rohelist)

1tl soola

1spl mett

1spl õli

musta pipart

Lülita ahi 200 kraadi peale .

Suru küüslauguküüned läbi pressi kaussi, lisa ülejäänud maitseained ja sega läbi.

Määri saadud segu kalale. Aseta see fooliumile. Võid panna foolimit ka kaks kihti. Kala peaks olema nii kaetud, et peale jääks ka pisut õhuruumi. Küpseta forelli umbes 20 minutit. Lase kalal enne serveerimist pisut "puhata".

Serveeri aurutatud riisi ja tomati-kurgisalsaga.

Tomati-kurgisalsa (või salat)

2 tomatit

pool pikka kurki

1 suurem sibul, võib ka punane olla

1spl sidruni või laimimahla

3spl oliivõli, või 2spl oliivõli ja 1spl kreeka pähkli õli

mett

soola, musta pipart

maitserohelist (koriander või petersell)

Kõigepealt pane kaussi sidrunimahl, lisa mesi, sool ja pipar ja sega läbi. Nüüd nirista juurde pidevalt segades õli. Koori sibl, lõika väikesteks tükkideks ja pane kastme sisse marineeruma.

Aseta tomatid kaussi, vala peale keev vesi ja hoia neid seal umbes pool minutit. Tõsta nad nüüd korraks külma vette ja seejärel eemalda tomatitel koored. Lõika ka tomatid väikesteks tükkideks ja pane sõelele nõrguma. Koori kurk, lõika tükkideks ja aseta tomatite juurde sõelale.

Las seisavad seal oma kümmekond minutit. Lõpuks pane kurgi- ja tomatitükid sibulate juurde ning sega läbi. Lisa maitseroheline.

Pošeeritud ulukforell

Sellised iludused lebasid ühel varahommikul meie köögilaual. Tõeline luksus. Vabalt Läänemeres üles kasvanud forellipontšakad. Kolm emast ja kaks isast. Emastel mari nii küps, et lüpsa kaussi. Suvel "Conrani kokaraamatust "oli mulle meelde jäänud sõna "uluklõhe". Miks ei võiks ka sellise vabalt üles kasvanud kala kohta öelda ulukforell?

Retseptki on sealtsamast raamatust. (Olin sunnitud K.-lt jälle mõneks ajaks raamatu omastama.) Antud retseptis on Conranid küll valget merekala kasutanud, kuid forell mekkis ka ülihästi.

Alustuseks tuleb keeta court bouillon ehk eestikeeli kalakeeduleem ning seejärel kalafileed selles kümmekond minutit keemistemperatuuril hoida.

Court bouillon:

1 liiter vett

1/2 veiniklaasi valget veini

veidi valget veiniäädikat

1/2 sibulat, õhukeseks viilutatud

1 tl musta terapipart

1spl meresoola

1 loorberileht

kimp petersellioksakesi

Pane kõik ained suurde madalasse potti, lase keema tõusta ja jäta nõrgale tulele umbes 20 minutiks väga vaikselt podisema.

Seejärel aja leem korraks uuesti keema, lisa forellifileed ja hoia neid keemistemperatuuril kümmekond minutit.

Borš suitsukanaga

Praegu tundub see täiesti uskumatu, aga lapsepõlves ma vihkasin igasuguseid peeditoite. Millal ma peedi enda jaoks avastasin, enam ei mäleta. No peet on kohe VÄGA hea ja borš on üks mu lemmiksuppe. Suvel tegin Conrani kokaraamatu borši - see oli püreesupi variant. Ka väga maitsev. Sügisel aga leidsin Tuuli blogist väga huvitava seeneborši retsepti. Juhtus nii, et kõik komponendid olid olemas ja poole tunni pärast auras supp juba laual. Isegi üks mitteseenesööja sai ära petetud.
Kuna retsept on väga lihtne ja seenehooaeg möödas asendasin seened suitsukanaga ja uus lemmikborši retsept oligi sündinud.

1 suitsukana koib
2 keskmist peeti (300g)-keedetud
4 väiksemat kartulit
1 porgand
1 sibul
2 küüslauguküünt
2spl võid
2spl tomatipüreed
soola, pipart, valge veini äädikat, suhkrut
1l kanapuljongit

Koori kartulid, tükelda ja jäta külma vette ootele.
Riivi peet ja sega parema värvi saavutamiseks pisukese äädikaga. Riivi porgand, tükelda sibul ja küüslauk. Puhasta kanaliha luudelt, nahk viska minema.
Pane kartulid kanapuljongisse umbes 10 minutiks keema. Samal ajal hauta teises potis või näiteks wokpannil võis läbi sibul, küüslauk(mulle meeldib küüslauk seibidena),porgand ja peet. Lisa tomatipüree hauta veel 3 minutit. Lisa hautis puljongile ja keeda vaiksel tulel 10 minutit. Lisa tükeldatud kanaliha ja lase veel mõni minut podiseda. Maitsesta.
Traditsiooniline kaunistus on hapukoor ja piske maitseroheline.

Neerupirukas jahimehe moodi

Selle loo pealkirjaks võiks veel olla, et kuidas ma T-le salaja neeru sisse söötsin.
Ta on mulle palju kordi rääginud, kuidas neerud jäävad pärast jahti koertele söögiks ja kuidas tema neeru ei söö. Mulle aga meeldib uusi maitseid kogeda ja olin talle mitmeid kordi rääkinud,et mõnikord võiks ju neerud koju ka tuua. No sellel sügisel see siis juhtus, et T saabus jahilt kenade põdravasika neerudega, ise muidugi väites, et tema neid küll ei söö.
Kaevasin siis pisut netis ja kokaraamatutes ning hakkasin laupäeva hommikul pihta.
Niisiis pese neerud, tee neeru sisemisele küljele sisselõige ja lõika 2/3 läbi, murra neer kaheks leheks lahti ja eemalda pealmine kile. Puhasta neer seest valkjast osast. Nüüd pese neer hoolikalt voolava vee all ja jäta tunniks külma vette likku. Aseta sõelale nõrguma.
Kõikidest neerutoitude retseptidest otsustasin neerupiruka kasuks. Võibolla ka seetõttu, et kõik vajaminevad komponendid olid külmikus olemas.
Põhiretsept on Nami-Namist. Põhitoiduained aga Hiiumaa metsast.

Tainas:
250g jahu
140g võid
1 suur munakollane
3spl külma vett
pisut meresoola
Täidis:
200g põdravasika neeru
0,5kg põdravasika liha
paar peotäit lehterkukeseeni (sügavkülmast)
1 suur sibul
3spl jahu
3dl keedetud vett
puljongifondi(kasutasin vasika oma)
soola , pipart
kuivatatud tüümiani

Kuulsas inglise pirukaretseptis soovitatakse lihahautis valmistada eelmisel päeval. Mina tegin ühepäevapiruka.
Lõikasin neeru ja liha väikesteks tükkideks. Kõigepealt pruunistasin kuumas õlis neerutükid, siis kilekotis jahus-soola-pipa segus muljutud lihatükid (ikka mitmes jaos). Asetasin liha ja neerud ahjupotti. Järgmise tööna hakkisin sibula ja hautasin seda võiga mõned minutid. Sama kordus ka seentega. Kõik läks jälle ahjupotti. Nüüd kallasin peale kuuma vee, lisasin loorberilehe, puljongifondi, tüümiani. Sulgesin ahjupoti ja hautasin nõrgal kuumusel umbes tunni. Inglise retsept ütleb, et hauta ahjus 160 kraadi juures 75-90 minutit. Jahutasin hautise täielikult.
Vahepeal tegin taina. Sõelusin jahu kaussi, segasin sisse soola la lisasin külmad võitükid, näppisin puruks ning lõpuks valasin juurde munakollase-veesegu ja mätsisin tainaks. Tainas läks kilesse mässituna külma.
Nüüd jäi vaid oodata hautise jahtumist ning vahepalaks otsustasin valmistada endale olvalise lõunasöögi-ikka järelejäänud poolest neerust.(T oli loomulikult jahil.) Sulatatasin või pannil, pruunistasin neeru mõlemalt poolt, puistasin peale soola ja pipart, hautasin veel pisut. Nüüd lisasin pannile brändit ja panin kogu kupatuse põlema. Ootasin vapustavat maitseelamust, aga mida polnud, seda polnud. Hakkas juba tekkima hirm, et kas see pirukaga mässamine üldse ära tasub. Otsustasin siiski jätkata.
Jaotasin taina 1/3 ja 3/4. Tõe huvides tuleb öelda, et osa tainast jäi üle. Rullisin suurema osa ümmarguseks leheks ja vooderdasin kõrgema pirukavormi põhja ja ääred, toestasin servad fooliumiga ja eelküpsetasin 200 kraadises ahjus 5 minutit. Valasin hautise vormi, katsin tainakaanega, surusin servad kokku, pintseldasin munaga ja tegin peale mõned õhuaugud. Muide, hautise sees maitsesid neerutükid paremini kui minu peenes lõunasöögis.
Küpsetasin 200 juures 15 minutit ja 160 juures 15 minutit. Ahjust tulles peaks pirukas mõni aeg tahenema. Meil juhtus aga nii, et näljane jahimees oli toitu juba tund aega oodanud. Lõikasin piruka liiga kiiresti lahti ja täidis vajus inetult välja ning ei kutsunud pilti tegema.
Nüüd aga tagasi alguse juurde. T küsib, et mis pirukas see on. Mina vastu, et arva ära. Nii rumal ta muidugi polnud, et neeru poleks ära tundnud. Rõõm on see, et arvati, et pirukas võiks kordamisele minna. Parim kiitus kokale.

Hatšapuri

See mõnus gruusia pirukas sattus rohelisse märkmikku Eesti Ekspressist Gruusia-Vene sõja aegu. Eks olin minagi südames väiksama poolel. Olen märganud, et hatšapuri on ka väga paljude toidublogijate lemmik. Lihtne valmistada, samas päris toekas suutäis. Kohustuslik täidise komponent on sulguni või brõnza juust.

125g hapukoort
75g võid
1 muna
3dl jahu
0,5tl soola
0,25tl soodat(proovisin korra ka küpsetuspulbriga,kuid soodaga tuleb krõbedam)
150g sulguni või brõnza juustu
1 küüslauguküüs
1spl õli

Sulata või ja sega hapukoorega. Klopi muna lahti ja lisa pool sellest või-hapukooresegule. Sõelu jahu kaussi ning lisa sool ja sooda. Nüüd kalla kaussi ka hapukooresegu ja sõtku tainaks. Jaota tainas kaheks võrdseks osaks.
Riivi juust jämeda riiviga. Purusta küüslauguküüs ja sega õliga.
Rulli tainapallid ümmargusteks ketasteks, tõsta esimene ahjuplaadile, määri küüslauguõliga, raputa üle riivitud juustuga, kata teise kettaga, suru ääred kokku. Määri munaga, tee pirukale kahvliga õhuaugud. Küpseta 200 kraadises ahjus kuldseks. Kulub 10-15 minutit.
Maitseb kõige paremini otse ahjust tulles.

Heietus salakavalatest ainetest juurikates

Niisiis minu armas punapeet on pungil nitraate täis. Sellist asja lugesin 25. oktoobri Postimehest. Taipasin kohe õudusega, et olin viimase nädala jooksul valmistanud kahel korral boršisuppi ja korra veel ahjupeete. No kõige hullem varant: keeduvette voolab nitraadimeri ja kui vees leotamine võib nende(n) kogust vähendada, siis ahjupeetidesse jäävad nad selle loogika järgi ju alles.
Väga halvad juurikad on veel redis,salat, seller,rukola(teadaolevalt Anni Arro suur lemmik). Kõrge nitraadisisaldusega on veel till, porrulauk, petersell -kõik eespool loetletud on minu lemmikud. Lisaks veel hiina kapsas ja nuikapsas. Keskmise nitraadisisaldusega on kapsas ja kaalikas. Väikese n sisaldusega porgand(kuigi artikli sees nimetatakse ka teda kõrge n sisaldusega juurikaks). Väga väikese n sisaldusega on tomat, kartul, seened(jess),mugulsibul, küüslauk, marjad, puuviljad, tera-ja kaunviljad.
Õnneks väidetakse, et Eestis kasvatatud juurikad sisaldavad n vähem. Meil elab vähem taimekahjureid, mistõttu pole vajadust neid nii palju mürkidega pritsida. Samuti pole meie juurikatele jm. saadustele vaja lisada säilitusaineid.
Nitraatide kogust saab vähendada:
leotades-tunniajane leotamine aitab n hulka vähendada kolmandiku võrra
keetes-80% n läheb keeduvette
marineerides,hapendades, soolates
ära kasuta tilli, selleri ja peterselli varsi.
Niipalju agasid jäi aga õhku. Hakkasin siis netis surfama ja leidsin veel igasuguseid teooriaid, selleni välja, et punase liha, sibula ja küüslaugu söömine tekitab alzheimeri tõbe???
Kolmanda päeva õhtuks aga avastasin enda jaoks samuti netist kellegi Roostele omistatud lause.
Kõige pikem ja piinarikkam enesetapu moodus on ülitervislikud eluviisid.

Hautatud põdrasüda

Sügiseti satub meie toidulauale uluki süda. Jahihooaeg. T armastab südant väga, minul aga võttis selle toorainega harjumine küllaltki kaua aega. Nüüd arvan hoopiski, et ma lihtsalt ei osanud väärt toiduainele õigesti läheneda. Tänud T-le, et ta need minuvalmistatud vintsked tallanahad on ära söönud ja veel kiitnud ka. Mitmeid erinevaid retsepte katsetades on minu praegune lemmikvariant siin.

500g põdra südant
100g peekonit
2dl 35% rõõska koort
2dl vett
3spl jahu
soola, musta pipart
1spl punasesõstra -või pohlatarretist
pisut sinihallitusjuustu

Eemalda südamelt rasv. Pese hoolikalt külma veega. Lõika süda õhukesteks viiludeks. Pane jahu kilekotti, lisa südametükid ja mulju läbi. Nüüd laota liha lõikelauale vm. alusele.( Et vältida tükkide kokkukleepumist.)Tükelda peekon ja pruunista liha ja peekon jaokaupa. Kalla lihad ahjupotti, lisa vesi ja koor, maitsesta soola ja pipraga. NB! peekon on ka soolane. Lase hautis keema, keera kuumus madalaks ja hauta süda pehmeks.(Seekord kulus 3 tundi.)
Võta pott tulelt ja maitsesta tarretise ja sinihallitusjuustuga.
Lisand oli seekord kartuli-kõrvitsatamp küüslauguga ja rohelised herned.
Aitas süüa küll!
Juurde nautisime Selveris sooduspakkumisel olnud KWV Pinotaget 2008. Aitas juua küll!

Kotletid Ants Uustalu moodi

See retsept sattus rohelisse märkmikku pärast üht "Terevisiooni" saadet, milles Ants neid valmistas. Praegu on põdrajahi hoogaeg, nii et põdraliha ühe jahimehe naise külmkapis ikka leidub.

400g põdra hakkliha
200g sea hakkliha (ise tehtud)
4 munakollast
pisut rõõska koort
soola, pipart, riivitud muskaatpähklit
riivleiba paneerimiseks

Valmista hakkliha. (Pärast Adaveres lihakoolitusel käimist keelas T mul poest hakkliha ostmise.)
Kotlettide valmistamisel peaksid kõik valmistusained olema külmad, nii et peale valmistamist panen liha mõneks alaks külmkappi. Pane ahi 200 sooja. Lisa hakklihasegule munakollased, koor ja maitseained. Sega taignaks. Taigen ei tohi olla liiga tihke, vajaduse lisa koort. Vormi ümmargused kotletid, paneeri riivleivas ning pruunista pannil mõlemalt poolt mõned minutid. Järelküpseta ahjus 15 minutit.
Sobib hästi pohlamoosiga.

Õunapirukas kohupiima muretaignaga

Olen selle taignaga teinud tavalist plaadikooki. Nüüd tekkis aga idee valmistada ameerika õunapiruka tüüpi küpsetis. Taigna retsept on Ida Savi raamatust "Saiad, koogid, pirukad".
Piruka täidis on tavaliselt loominguline. Täna siis selline.

Kohupiimamuretaigen (pool kogust)

150g jahu (kolmandik täisterajahu)
100g võid
100g kohupiima
1spl suhkrut
pisut soola

Kõik muretaigna valmistamise retseptid algavad sõnadega: sõelu jahu lauale kuhja, ... . Mina aga võtan suure kausi, sest laual toimetades on pärast palju koristamist. Niisiis, sõelu jahu kaussi, lisa sool ja suhkur, sega läbi. Nüüd lisa külmad võitükikesed ja näpi kiiresti riivsaia taoliseks puruks. Kiirus on oluline, sest või ei tohi sulama hakata. Lisa külm kohupiim ja mätsi jälle kiirelt palliks. Aseta vähemalt pooleks tunniks külma.

Tänane täidis
5 õuna
50g rosinaid
2spl konjakit
4-5 spl suhkrut
kaneeli
riivitud muskaatpähklit
jahvatatud ingverit
2spl jahu

Pese rosinad ja jäta likku. Koori õunad ja lõika pisikesteks tükkideks. Lisa suhkur, konjak,maitseained ja sega. Lisa ka jahu ja jäta täidis ootele.
Pane ahi 200 kraadile sooja. Mina kasutan pöördõhku.
Jaga taigen 1/3 ja 3/4. Rulli suurem osa taignast ümmarguseks kettaks ja vooderda sellega pirukavorm. Üle serva jääv taigen lõika maha. Nüüd oleks vaja pirukapõhja eelküpsetada. Selleks on minu arust kõige lihtsam variant toestada servad fooliumiga. Et piruka põhi tuleks krõbedam, võib seda ka lahtiklopitud munaga määrida. Eelküpseta põhja 5- 7 minutit.
Nii, nüüd on mul ikka hirm, et põhi võib läbi vettida. Selle vältimiseks puistan sinna 1 purustatud digestive küpsise. Vala täidis vormi. Rulli väiksem taignaosa samuti kettaks. Määri eelküpsetatud taigna ülemine äär munaga ja suru ketas sinna peale. Ülejäänud servad lõika ära.
Määri pirukas munaga, tee taignasse kahvli või noaga mõned õhuaugud. Pista pirukas ahju ja küpseta 200 juures 20 minutit ja 160 kraadi juures veel 10 minutit.

Kurgihoidis

Retsept oli mul Maalehe lisast juba mõned aastad tagasi välja lõigatud ja ühe kokaaraamatu vahele pistetud. Leidsin selle just ajal, mil oli tõeline kurgiuputus. Tegin järele. No on tõeliselt maitsev. Kaks kuud peale valmistamist on ikka endiselt krõmps ja värske. Hoian purke siiski külmkapis.

2kg kurke
3 suurt sibulat
1 küüslaugupea
2-3 tilliõisikut
2spl jämedat soola
2spl suhkrut
2spl 30% äädikat
1tl sinepipulbrit
1tl purustatud musta pipart (panin pisut vähem)
1tl mädarõigast

Viiluta kurgid, sibul ja küüslauk. Aseta kõik suurde kaussi, lisa tilliõisikud, sool, suhkur,äädikas, sinepipulber, pipar ja mädarõigas. Sega. Enda kümme sõrme on selleks kõige sobivamad. Mõne aja möödudes hakkab kurgiviiludest eraduma vedelikku. Nüüd on paras aeg segu kuumutatud purkidesse suruda ning purgid kaanetada.
Seisab külmkapis pool aastat.

Marineeritud kurgid

See siin on vanaema Rita marineeritud kurkide retsept.

1l vett
2spl äädikat -30%
1spl soola
3spl suhkrut
tillilehti-ja õisikuid
küüslauk
köömneid
basiilikulehti
korgirohu õisi
mustsõstralehti

Pane purgi põhja mõned mustasõstra-ja basiilikulehed, kurgirohuõisi, tillilehti ja -õisi, mõned küüslauguküüned ja pisut köömneid. Lao kurgid tihedalt purki.
Aja vesi keema, lisa sool ja suhkur. Keeda pisut. Kõige lõpuks lisa äädikas.
Vala kuum marinaad purkidesse. Aseta purkidele kaaned,ära kinni keera. Kuumuta purke veevannis, kuni kurgid hakkavad värvi muutma. Vett ei tohi keema lasta. Tõsta purgid ettevaatlikult välja ja alles nüüd kaaneta.

Võilillemesi

Vanaema Rita on suur Maria Trebeni austaja. Maria raamat "Tervis jumala apteegist" on tal alati käepärast. Ilmselt on taimed tema tervist tõesti kõvasti turgutanud, sest 78 - aastasena ei ole näiteks 12 kilomeetriline jalutuskäik talle mingi probleem. Võilillemett on ta keetnud juba aastaid. Sel aastal otsustasin selle tegevuse ka ise ette võtta. Trebeni õpetust järgides oleks mee koostises vaid võililleõisikud, vesi, sidrun ning suhkur, mina tuunisin mett internetist leitud õpetuste järgi veel ka vaniljesuhkruga. Arvan, et see postitus sobib esimeseks retseptiks rohelisse märkmikku.

1l võililleõisi (ainult kollased kroonlehed)

umbes 1l vett

pool sidrunit

1 kg suhkrut (täisroosuhkur on muidugi kasulikum, aga ka 5 korda kallim), mul oli tavaline

1tl vaniljesuhkrut


Pese võililleõisikud.Pesemine on oluline, sest vaatamata sellele,et korjasin võililli puhtast kohast, oli pesuvee põhjas ohtralt liiva ja pisikesi tigusid. Viiluta pool sidrunit. Pane õisikud ja sidruniviilud potti, vala üle külma veega ja lase keema tõusta. Keeda paarkümmend minutit tasasel tulel. Jäta keedus ööpäevaks tõmbama. Järgmisel päeval kurna saadus läbi sõela, pigista õisikutest võimalikult palju vedelikku välja. Lisa võilillemahlale ( mis on muuseas väga huvitava maitsega) suhkur ja vaniljesuhkur ja hakka vedelikku kokku keetma. Varu aega, sest see tegevus võib võtta päris palju aega, no näiteks minul kulus kuskil 3 tundi. Valmis saadus peaks olema värske mee konsistensiga. Riisu meelt kindlasti ka vaht. Vala mesi kuumadesse purkidesse.

Minu arust peaks selline siirup sobima väga hästi kuumutamist vajavatesse toitudesse mee asendajaks, kuna kuumutamisel mee kasulikud omadused niikuinii hävivad.

Minutehtud võilillemesi:

Minu blogi

Juba viis aastat on minu asendamatuks kaaslaseks üks paks roheline kaustik. Sinna on kogutud minu meelisretseptid. Need on pärit minu emalt, sõpradelt, nn.virtuaalsetelt sõpradelt ja mõned ka minu enda tagasihoidlikud katsetused. Kui lapsed helistavad ja mingit retsepti küsivad, olen tihti sunnitud abi märkmikust otsima. Nüüd, kui meie pesamuna Hollandis platseerub, saadan talle retsepte meili teel. Aga maailm on arengus, nii et võtan oma eas ette julguse hakata oma märkmikku virtuaalselt pidama hakata. See on ka austusavaldus minu rohelise märkmiku vastu, mis kahjuks ei saa mind varsti enam teenida, kuna varuks on veel vaid paar vaba lehekülge.