Selle loo pealkirjaks võiks veel olla, et kuidas ma T-le salaja neeru sisse söötsin.
Ta on mulle palju kordi rääginud, kuidas neerud jäävad pärast jahti koertele söögiks ja kuidas tema neeru ei söö. Mulle aga meeldib uusi maitseid kogeda ja olin talle mitmeid kordi rääkinud,et mõnikord võiks ju neerud koju ka tuua. No sellel sügisel see siis juhtus, et T saabus jahilt kenade põdravasika neerudega, ise muidugi väites, et tema neid küll ei söö.
Kaevasin siis pisut netis ja kokaraamatutes ning hakkasin laupäeva hommikul pihta.
Niisiis pese neerud, tee neeru sisemisele küljele sisselõige ja lõika 2/3 läbi, murra neer kaheks leheks lahti ja eemalda pealmine kile. Puhasta neer seest valkjast osast. Nüüd pese neer hoolikalt voolava vee all ja jäta tunniks külma vette likku. Aseta sõelale nõrguma.
Kõikidest neerutoitude retseptidest otsustasin neerupiruka kasuks. Võibolla ka seetõttu, et kõik vajaminevad komponendid olid külmikus olemas.
Põhiretsept on Nami-Namist. Põhitoiduained aga Hiiumaa metsast.
Tainas:
250g jahu
140g võid
1 suur munakollane
3spl külma vett
pisut meresoola
Täidis:
200g põdravasika neeru
0,5kg põdravasika liha
paar peotäit lehterkukeseeni (sügavkülmast)
1 suur sibul
3spl jahu
3dl keedetud vett
puljongifondi(kasutasin vasika oma)
soola , pipart
kuivatatud tüümiani
Kuulsas inglise pirukaretseptis soovitatakse lihahautis valmistada eelmisel päeval. Mina tegin ühepäevapiruka.
Lõikasin neeru ja liha väikesteks tükkideks. Kõigepealt pruunistasin kuumas õlis neerutükid, siis kilekotis jahus-soola-pipa segus muljutud lihatükid (ikka mitmes jaos). Asetasin liha ja neerud ahjupotti. Järgmise tööna hakkisin sibula ja hautasin seda võiga mõned minutid. Sama kordus ka seentega. Kõik läks jälle ahjupotti. Nüüd kallasin peale kuuma vee, lisasin loorberilehe, puljongifondi, tüümiani. Sulgesin ahjupoti ja hautasin nõrgal kuumusel umbes tunni. Inglise retsept ütleb, et hauta ahjus 160 kraadi juures 75-90 minutit. Jahutasin hautise täielikult.
Vahepeal tegin taina. Sõelusin jahu kaussi, segasin sisse soola la lisasin külmad võitükid, näppisin puruks ning lõpuks valasin juurde munakollase-veesegu ja mätsisin tainaks. Tainas läks kilesse mässituna külma.
Nüüd jäi vaid oodata hautise jahtumist ning vahepalaks otsustasin valmistada endale olvalise lõunasöögi-ikka järelejäänud poolest neerust.(T oli loomulikult jahil.) Sulatatasin või pannil, pruunistasin neeru mõlemalt poolt, puistasin peale soola ja pipart, hautasin veel pisut. Nüüd lisasin pannile brändit ja panin kogu kupatuse põlema. Ootasin vapustavat maitseelamust, aga mida polnud, seda polnud. Hakkas juba tekkima hirm, et kas see pirukaga mässamine üldse ära tasub. Otsustasin siiski jätkata.
Jaotasin taina 1/3 ja 3/4. Tõe huvides tuleb öelda, et osa tainast jäi üle. Rullisin suurema osa ümmarguseks leheks ja vooderdasin kõrgema pirukavormi põhja ja ääred, toestasin servad fooliumiga ja eelküpsetasin 200 kraadises ahjus 5 minutit. Valasin hautise vormi, katsin tainakaanega, surusin servad kokku, pintseldasin munaga ja tegin peale mõned õhuaugud. Muide, hautise sees maitsesid neerutükid paremini kui minu peenes lõunasöögis.
Küpsetasin 200 juures 15 minutit ja 160 juures 15 minutit. Ahjust tulles peaks pirukas mõni aeg tahenema. Meil juhtus aga nii, et näljane jahimees oli toitu juba tund aega oodanud. Lõikasin piruka liiga kiiresti lahti ja täidis vajus inetult välja ning ei kutsunud pilti tegema.
Nüüd aga tagasi alguse juurde. T küsib, et mis pirukas see on. Mina vastu, et arva ära. Nii rumal ta muidugi polnud, et neeru poleks ära tundnud. Rõõm on see, et arvati, et pirukas võiks kordamisele minna. Parim kiitus kokale.
