Kolmapäev, november 30, 2011

Õllepliinid


Forellimarja purgid külmkapis lausa nõudsid enda väärilist hindamist. No kaua sa väärt toiduainet vaid röstisaia peal nosid. Nii need pliinid tehtud saidki. Retsept on pärit ühest vanast Õhtulehest, Nevski restorani peakokalt.

150g tatrajahu
75g nisujahu
20g pärmi
3dl leiget piima
1dl heledat õlut
2 väiksemat muna (kollased ja valged eraldi)
näpuotsatäis soola
törts hapukoort

Sulata pärm leiges piimas. Lisa õlu, jahu, munakollased, sool ja hapukoor. Sega tainas korralikult läbi, kata kauss puhta rätikuga ja jäta sooja kohta paariks tunniks kerkima.
Vahusta munavalged tugevaks vahuks, sega nad taignasse ning jäta veel pooleks tunniks kerkima.
Sulata paksupõhjalisel pannil selitatud või ning küpseta keskmisel kuumusel pliinid. Ära tainast enam sega, segamine võtab pliinidelt õhulisuse.


Selitatud või on panni kõrval tassis. Selline või on väga hea praadimiseks, kannatab kõrget temperatuuri ning ei lähe suitsema.
Või selitamiseks sulata see kastrulis keskmisel kuumusel. Või jaguneb kolme kihti, peale vaht, keskele võikiht ning põhja piimavalgud. Võta pott tulelt. Vaht eralda vahukulbiga. Vala sulanud või ettevaatlikult teise anumasse,põhja tekkinud vedelik viska minema.


Serveeri pliine hapukoore, kalamarja, marineeritud punase sibula tükkide ning maitserohelisega.

Esmaspäev, november 28, 2011

Kalamarja soolamine

November on forellipüügi kõrghooaeg. Igal püügikorral jääb võrku ka mõni emaskala, kõht marjast pungil.
Esimesel, ja paremal juhul saab marja välja "lüpsta". Teisel juhul on marja ümber kelme, millest vabanemine on üsna tüütu.
Parim moodus on mari panna kaussi sooja vette ja teda vispeldada, nii jääb kile vispli külge.


Edasi pesta mari läbi mitme vee. Lõpuks valada marjateradele umbes 60 kraadine vesi, lasta seista paar minutit ning seejärel kallata ta sõelale nõrguma.


Soola koguse kohta on andmed üpris erinavad. Olen leidnud soovitusi seitsmest kuni kolme protsendini. 7 on ilmselge liialdus. Mina panin viimasele portsule 3 protsenti. Kalamari segada soolaga (meresool), jätta paarikümneks minutiks soolduma,siis nõrutada veelkord. Lõpuks purki ja külma.
Väikese soolakoguse puhul tuleb mari kiirelt ära tarbida või sügavkülma panna.
Minu kogemuste põhjal külmutamine kalamarja omadusi ei muuda.
Kui aga soola juhtus liiga palju saama, siis võib marja ka leotada ning uuesti nõrutada. Ka järele proovitud nipp.


Sügisese ehk nagu Hiiumaal öeldaks "kudekala" nahk on üsna limane , seetõttu on tema soolamine üsna problemaatiline. Lima on ebameeldiv ja väga raskesti eemaldatav. Nii olen naha lihtsalt ära fileerinud ja tulemus on palju esteetilisem.
Soolamiseks on paremad isaskalad.

Teisipäev, november 15, 2011

Hapukapsas, ikka ise tehtud


Mina olen selle põlvkonna inimene, kes mäletab, mis asi on kapsariiv. Just sellise riistapuuga igal sügisel kapsaid riiviti. Riivitud kapsad läksid soolaga kihiti puust tünni. Igat kihti tuli kõvasti tampida. Viimasele kihile asetati puhas riie, sellele tünnile vastavad lauad ning kõige peale kividest vajutus. Hapnenud kapsad rändasid keldrisse, kust neid siis jaokaupa tarvitati.
Hiljem ,siis kui me juba Pärnus elasime, valmistas ema kapsaid ka kolmeliitrilistesse purkidesse. Vaadates poes värske kapsa hinda (Selveris maksab värske kapsas 19 senti, hapukapsaste hinnad algavad 1,4 eorost) tulid vanad ajad meelde ja hapukapsad valmis tehtud said. Tulemus oli üle ootuste hea ja kapsategu oma koha blogis ka saab.
Õpetuse võtsin 1988.aastal ilmunud E. Reederi raamatust "Toiduainete säilitamine kodus".
Suureks abiks oli ka köögikombaini riiv. Kapsa tuli ilus peenike, peaaegu nagu Uus-Kongo talu oma.
Niisiis kapsas riivida, kallata suurde kaussi, lisada sool, tampida või muljuda niikaua kuni kapsastest hakkab mahla eralduma. Siis suruda kapsas tidedalt kolmeliitrilisse purki (jätta purgi ääreni 10 cm vabaks), katta kapsalehtedega, sinna peale tugev kilekott, mis täita veega. Nüüd taldrik peale, purk panna suurde ämbrisse või kaussi. Mõte on selles, et kui kapsas hakkab hapnema, surub ta kotti ülesse, sealt voolab vesi välja ning nii ei pääse kapsavedelik, mis on teadagi spetsiifilise lõhnaga meie lõhnameeli risustama.
Kapsad jätta sooja kohta hapnema. Kolme päeva pärast võib juba maitsta, kas kapsad on piisavalt hapud.Esimesel korral tegin õpetuse järgi ja lasin kapsastel nädal aega seista, siis pidin neid enne keetmist isegi pesema. Teisel korral piisas 3 päevast täiesti.

Vaja läheb: kapsast,soola,riivi, suurt kaussi, pudrunuia, 3-liitrilist purki, tugevat tervet kilekotti, ämbrit, millesse 3-purk vabalt sisse mahub.
1kg kapsa kohta tuleb võtta umbes 10g soola.
3-liitrilisse purki mahtus 2,7 kg kapsast.

Kolmapäev, november 09, 2011

Tomatid

Endakasvatatud tomatid maitsevad ikka hästi küll.
Sellel kevadel tellisin netist 89 euro eest kasvuhoone,mõõtutega 2 korda3 meetrit, materjaliks tugev roheline ruuduline kile, ukse sulgemine 2 tõmblukuga, tagumises seinas tuulutusluuk.
8.mail sai kiirkorra valmis meisterdatud kasvuhoone alus. Selline päris lihtne, lauad raamiks ja üks laiem laud keskele vahekäiguks. Tuttavalt talunikult saime järelkärutäie kõdusõnniku mulda,millele lisasin veel kasvuturvast.9.mail istutasin taimed:18 MALLE F1,1 põõsastomat RONCO ja 2 põõsastomatit BENITO. Taimed olid pidanud istutamist mitu päeva ootama,nii et algul olid nad üsna õnnetukesed ja panime neile tugedeks ka kepid. Paari nädala jooksud kosusid tomatitaimed üsna kenasti ja tuli hakata juba külgvõsusid näpistama.15.juunil sidusin tomatitaimed üles. Põimisin aednikunööri ümber taime ning kinnitasin kasvuhoone karkassi külge. Järgmisel aastal peab kindlasti välja mõtlema mingi teistsuguse variandi, sest tomatitaimede raskus hakkas kasvuhoonet laiali vajutama. Lõpuks oli võimatu ust ööseks sulgeda.


Esimese tomati saime 14.juulil.19.juulil juba ämbritäie. Malle on päris saagikas ja maitsev sort. Põõsastomatid on hästi tugava tekstuuriga, ploomikujulised.


Vaade kasvuhoonesse. Krussis lehed esiplaanil viitavad temperatuuride kõikumisele (ema õpetus). Lõpuks sain kasvatada ka basiilikut, sest avamaal ja rõdupotis ei taha tema kasvatamine mul kuidagi õnnestuda.
Kokku kasvas sellel aastal kasvuhoones 21 tomatitaime, mis on ilmselgelt palju.
Järgmisel aastal om maksimumarv 15.
Põõsastomat tahab küllaltki palju ruumi,minu väikeses kasvuhoones pole tema kasvatamisel mõtet.

Rõdul olen kasvatsnud mitu aastat potitomatit VILMA.
Taimed kasvatan ise ette. Sellel kevadel läksid seemned mulda 24.aprillil, eelmisel aastal pisut varem.


Istutasin tomatitaimed 3-4 kaupa suurematesse pottidesse, milles oli kasvuturvas, natuke lisasin ka kõdusõnniku mulda.


Tomatid 4.augustil. Sort on väga hea magusa maitsega.

Neljapäev, november 03, 2011

Mehhiko minikurk

Oma kolmandal aednikukevadel tabasin end juba veebruarikuus üha enam ja enam põllumaale mõtlemas. Öökapile siginesid aiaraamatud, arvutis tippisin otsingumootorisse üha sagedamini erinevate köögiviljade nimesid. Tallinnasse sissesõidul sai kohustuslikuks Hortesest läbipõikamine. Mõned korrad sattusin ka Hansaplanti. Sealt minikurgi seemnepakk minu ostukorvi rändaski.


Seemnepakil oli enam-vähem selline pilt.

Ei mingit selgitust selle kohta, kui suured need minikurgid siis olema saavad. Soovitati kasvatada kasvuhoones.
Pakki avades selgus, et seal on 10 seemet ja 8.mail nad potti idanema läksid. Kõik taimekesed tärkasid kenasti ja 26.mail istutasin 3 taime kasvuhoonesse. Ülejäänud sokutasin emale ja Piretile.
Algul oli taimede kasv väga aeglane. Olin kindel, et ega neist midagi tule.Juulis käisin Pärnus ja ema kasvuhoones olid taimed väga jõudsasti kasvanud ja moodustasid kasvuhoone ühes nurgas tõelise liaanipuhma. Hoolikal otsimisel leidsime ka paar kurgikest. Arvasime siis koos, et meie tingimustes kurgid suurt saaki kandma ei hakkagi. Tagasi Hiiumaal avastasin ka enda taimekestel mõned viljad. Augusti keskel sain juba paar peotäit kurgikesi ja kuu lõpuks olid taimed end sõbralikult tomatitaimede ümber keerutanud ja saagi üle ka kurta ei saanud. Algul ma tomatite pärst pisut muretsesin, kuid selleks polnud mingit põhjust. Tomatid, millede ümber kurgid väänlesid olid oma naabritega võrreldes isegi saagikamad.


Mismoodi minikurk maitseb? Ega ta meile harjunud kurgimaitsega pole. Noored viljad on pisut hapuka maitsega,meenutades võibolla isegi toorest melonit. Vanemad viljad on väga seemnesed. Minu jaoks ehk liigagi seemnesed, nii et hamba all puruneb kõigepealt kest ja siis valgub välja seemnepasta. Toiming meenutab pisut tikrisöömist.Minupoolne järeldus on, et viljad peaks üsna noorelt ära korjama. Vaid paari sentimeetri pikkuseks kurgikesed kasvavad ja vanad viljad päris kurkide kombel mingeid kolletumise või krimpsu tõmbumise märke ei ilmuta.
29. septembril olime sunnitud kasvuhoone lahti võtma, kurgitaimed olid siis veel täiesti elujõulised. Päris kurb oli korralikke taimi metsa alla saata.


Mida ma minikurkidest valmistasin.
Marineerisin neid ürtidega nn. soolohoidisena ja ka koos teiste köögiviljadega.
Lisavad kindlasi põnevust meie toidulauale.

Kolmapäev, november 02, 2011

Kurgid.Esimene pikk aiapostitus.

Aiahooaeg on selleks aastaks läbi ja on paras aeg kokkuvõtteid teha.
Kolm suve on siis köögivilja kasvatamine meie peres minu hooleks olnud.
Alustada põllupidaja elu viiekümneselt ei ole ilmselt tavaline, aga parem hilja, kui mitte kunagi.
Paar päeva tagasi istusime sõbranna Piretiga kohvikus ja kuidagi meie jutuke veeres noortele ja vanadele hingedele. See tähendab seda, et vanad hinged on juba noorelt nii elutargad, et valivad õige tee. Noored muudkui otsivad ja peavad järgmises elus eelmises elus alustatut jätkama. Selles valguses loodan, et järgmises elus valin endale kohe koka või aedniku elukutse. Just need kaks tegevust pakuvad mulle tõelist rahuldust.
Kolm aastat olen ka aiapäevikusse oma kogemused üles täheldanud. Märkmikku aga pilti ei pane ja nii olen juba tükk aega mõelnud hakata ka blogisse aiajuttu lisama. Esimene postitus on siis kurkidest.
Minu teismelise aeg möödus Pärnus.Kurke kasvatati Pärnu ümbruses põllukaupa ja müüdi kartulikoti kaupa Leningradi turul. Isegi mina olen korra kurgikottide vahel Leningradi reisinud, kaka päeva turul kurke müünud ning siis tühjas autokastis tagasi Pärnusse loksunud. Kurkide korjamine, pesemine ja kuivatamine oli suures osas minu ja vendade töö.Veel aastaid hiljem meenutasin seda vastikustundaga. No ei olnud siis meil veel arusaamist sellest, et see raske töö tagas meile materiaalses mõttes hea elu.
Kolm aastat tagasi minu esimene kurgisaak ebaõnnestus täielikult. Põld oli väetamata, seemned sai suvaliselt laiali külvatud ning ilmsel polnud ka emake loodus kõige armulisem.
Sama aasta sügisel sai põld korralikult väetist. Enne kurkide mahapanekut ema käest põhjalik loeng võetud ja kurgisaak oli päris korralik.
Sellel kevadel alustasin juba üsna enesekindlana. Suureks abiks oli ka Tiina Paasiku raamat "Moodne köögiviljaaed".

Sordid
Ema soovitusel olen kasvatanud Adamit ja Agnest- magusamaitselised head kurgisordid, aga suure lehemassiga. Nii sain ühelt tuttavalt aiapidajalt soovituse kasvatada sorti Dolomit, pidi väiksema lehemassiga olema. Sama soovituse annab oma raamatus ka Tiina Paasik. Praktikas see tõeks ei osutunud-kõikide kurkide lehemass oli ühesuurune.
Ise valisin veel lisaks sordi Amor (nagadega kurk),mis osutus minu lemmikuks just hoidistamisel-kurgid jäid mõnusalt krõmpsud.

Millal külvata
19. mail külvasin toas pottidesse 15 Adami seemet. NB! seemnete puhul peab teadma ka seda, et kui kurgiseemned on värvilised, siis on nad haiguste vastu puhitud ning neid ei tohi leotada.
31. mail istutasin kurgid peenrasse.
5. juunil külvasin ülejäänud kurgiseemned.
Kokku läks mulda umbes 80 seemet.

Kuidas istutada ja külvata
Kurkide jaoks tegime peenrad.Peenarde vahe umbes 120cm ja taimede vahe 30cm (Paasik soovitab 30-50, arvan et 50 on parem variant).Peenra keskele tegin umbes 5cm sügavuse renni,kastsin korralikult, siis raputasin vakku pisut kurkide kasvuturvast, nüüd seemned ja 2-3 cm kasvuturvast peale. Kõik peenrad katsime kattelooriga, mis jäi kurkidele juunikuuks

Hooldamine
Juunikuus oli põhiliseks hooldustööks rohimine. Siis sain vanadelt töökaaslastelt hea nipi kurkide sidumiseks. Nii me siis T-ga 2. juulil ühe peenra kurke üles sidusime. T lõi peenrale 3 umbes 1,2m posti, millele kinnitas traadi ning mina sidusin aednikunööriga kurgivarre ümbert spiraalselt põimides kurgid üles.
Piltidele pole ma seda sidumist kõige paremini tabanud, kuid mingi ettekujutuse siiki saab.
Väga hea mõte, järgmisel aastal otsustasime kõik taimed üles siduda. Kurke on hea korjata, nad on puhtad ning ei lähe maas mädanema. Postid võiksid vaid kõrgemad olla ja traat ka tugevam.

Saak
Esimesed kurgid saime 12. juulil-väga magusad olid.
22. juuli 2 ämbrit, 1.august 3 ämbrit jne.
Aiapäevikusse on märgitud, et alates18. augustist hakkavad kurgid kolletuma ja saagikus vähenema.



Ühel oktoobrikuu hommikul sõitsime laevaga mandrile ja seesama kena abielupaar, kellelt ma kurkide sidumise idee sain, olid samuti laeval. Tänasin ja kiitsin neid hea idee eest ning sain neilt juurde veel ühe nipi, mida ma ei teadnud ning ka kuskilt lugenud pole. Kurgitaime peavarre võiks umbes 1,2 m kõrguselt ära näpistada, sest külgvarred annavad paremat saaki.