Sellest ajast saati hakkas mind kummitama mõte, et põdral ja hirvel on ju ka põsed olemas. Mida küll nendega tehakse? Minu kaasa vastus oli, et pead visatakse lihtsalt minema. Hakkasin siis teda selle põsejutuga tüütama. Lõpuks, sellel sügisel, need põsed mulle koju toodi.
Parima kätte saamiseks tuli päris palju vaeva näha, kuid lõpuks oli mul kena kausitäis põseliha käes. Otsustasin teha lihtsa marinaadi. Liha läks koos soola, pipra, küüslaugu, fenkoliseemnete, pisukese kaneeli, loorberilehe ja tüümianiga ööpäevaks külmkappi õiget aega ootama.
Järgmisel hommikul sulatasin 100g võid. Jahutasin seda pisut ning valasin lihale. Asetasin potile fooliumi, siis kaane ja pott 30 minutiks 150 kraadisesse ahju. Siis alandasin kuumust 100 ja unustasin liha kuueks tunniks ahju.
Lõpptulemus on sellel pildil näha. Liha on pehme, mahlane ja väga maitsev.
Niipalju, kui ma confi kohta olen uurinud, on see väga vana konserveerimismoodus, mida kasutati Prantsusmaal näiteks pardikoibade säilitamiseks. Muide, meie põdrapõsed seisid võikooriku all nädala ning olid peale seda veel vägagi söödavad, boonuseks oli ka see, et või sai liha pealt maha koorida ja nii oli toit natuke lahjem.